Viieaastane Linnalabor

2. novembril tähistas oma viiendat sünnipäeva vabaühendus Linnalabor. Linnalabori nimi on läbi jooksnud nii mõnestki pressiteatest, selle olemasolust on teadlikud linnaruumi küsimustega seotud asutused ja inimesed, kuid laiem avalikkus ei tea Linnalaborist kuigi palju. Sirbi kutsel toimus sünnipäevalastega väike ümarlaud, et rääkida sellest, mis tehtud, mis teoksil, mis plaanis ja mis mõttes.

Kuidas sündis organisatsioon Linnalabor?

Regina Viljasaar: Linnalabori asutajaliikmed on Rasmus Kask ja Sander Tint, kaks endist Tartu ülikooli geograafiatudengit. Ju nad siis tundsid, et miski on ühiskonnas puudu, et on vaja lahendada linnadega seotud küsimusi, reageerida linnas toimuvale. Esialgu sündis ühing Urban Positive’i nime all.

Teele Pehk: Soov oli väljendada positiivsust ja mõelda, kuidas saab asju paremini teha, vaadata, mis mujal on hästi tehtud. Ei tahetud äsada kellelegi.

Nii mõnigi ühing püüab alguses positiivne olla, hiljem aga tuleb elu oma keerdkäikude ja ebaõiglusega ning paratamatult peab võitlusse minema. Millised eesmärgid on Linnalabor endale seadnud?

T. P.: Eesmärgid on aja jooksul muutunud, eks teiste vabaühenduste tegevus ole neid samuti määratleda aidanud. Praegu on kolm suuremat suunda: urbanistika arendamine, kaasava linnaplaneerimise edendamine Eestis ning meie linnade arengu suunamine teadlikumaks ning teadmistepõhisemaks.

R. V.: Meil on algusest peale olnud arutluse all, et tahame muuta linnu paremaks. Mis aga on see „parem”? Kuidas seda sõnastada, mida me tegelikult taotleme?

Milline on siis „parem” linn?

R. V.: Ega Eesti linnal ju otseselt midagi häda ole, aga kindlasti saab parem olla otsustamisprotsess. See peab olema ühelt poolt teadmistepõhine, teiselt poolt on oluline kodanike kaasamine suurte otsuste tegemisse – mis tahes see tulemus lõpuks ka ei ole, oluline on, et otsused on tehtud ühiselt.

K. V.: Ega meil ei ole selget ettekujutust lõppproduktist – heast linnast, vaid pigem teest, kuidas selleni jõuda.

Kes on need inimesed, kes Linnalaborisse kuuluvad?

T. P.: Praegu moodustame me kolmekesi labori tuumiku. Suvel värbasime juurde hulga vabatahtlikke. Põhiliselt tulid Tartust maastikuarhitektuuri ja inimgeograafia tudengid, kunstiakadeemiast urbanistikatudengid ja Tallinna ülikoolist linnakorraldajad.

K. V.: Koos laboriga liitunud sõpradega on meid umbes 25 inimest. Meil pole kunagi olnud kinnist nimekirja ametlike liikmetega. Meie eesmärk ei ole klubi ülevalpidamine, vaid konkreetsete projektide tegemine.

T. P.: Tegutseme paljuski partnerlussuhete põhjal. Meie ateljeepinnale saavad inimesed tulla ja oma ideed ellu viia, muidugi juhul, kui meie eesmärgid kattuvad. Palju koostööd on ülikoolide ja erialaliitudega, samuti praktikutega, linnaosade seltsidega, ka linnaga püüame koos tegutseda. Urbanistika on interdistsiplinaarne valdkond ja me soosime sünergia teket.

Millised konkreetsed projektid on Linnalabor viie tegutsemisaasta jooksul ellu viinud?

R. V.: Meie esimene projekt oli Harjumaa lastehoiu uuring, mille tellis Harju maavalitsus. See valmis 2008. aastal. Maavalitsus soovis teada saada, kuidas planeerida maakonnas lastehoidu. Nad vaatasid seda rohkem lasteaedade koha pealt, kuhu neid juurde teha või kust vähemaks võtta. Me pakkusime aga välja alternatiivse variandi, leidsime lahenduse koduses lastehoius, mis on paindlikum süsteem.

Teine projekt toimus Tallinna ülikoolis, kus Rasmus Kask andis tudengitele kursuse, mille käigus lasi joonistada vanalinna mentaalseid kaarte. Selle põhjal koostasime arhitektuuriajakirja Maja artikli, mille juures ilmus ka kokkuvõte tehtud kaartidest. Noored olid kaartidel märkinud ära neile olulised paigad, kohad, kus keegi kedagi suudles, kus keegi briti poissmehega kinno sattus, ja muud sellised isiklike kogemustega seotud paigad. Labori mõte on alati olnud atraktiivsete või taustahoovuste avamine. See on tavaline, et vanalinna suhtutakse kui turistide kohta, tegelikult on siin palju erinevaid kihistusi. See on nii levinud mõte, et vanalinn on kohalike jaoks välja surnud. Ei ole! Nii palju inimesi elab ja toimetab siin.

T. P.: Linnalabori algusaastatel oli hästi palju geriljategevust, mis jõudis lõpuks tänavale. Näiteks vabadussamba püstitamine: sai tehtud miniatuurne, aga tulevase samba täpne puupilbastest ja kilest koopia, mis püsis küll vaid paar tundi. Sellist tegevust oli palju. Nüüd, viis aastat hiljem, võib öelda, et oleme korralik institutsioon, täidame projektide aruandeid ja tegutseme vastavalt rahastajate nõudmistele.

K. V.: See on tähtis, et oleme leidnud tõsisemad väljendusviisid, ehkki alles poolteist aastat tagasi käisime veel linnas seemnepomme viskamas, seda küll ajaleheartikli juurde fotode saamiseks.

R. V.: See oli seotud linnaaianduse propageerimisega. Aasta alguses tuli välja ka selleteemaline raamat „Söödav linn I”. Sander Tint koostas seda kaks aastat, raamatule eelnes teaduslik eksperiment: linnas kasvatatud taimed versus maal kasvatatud taimed. Küsimus oli: kas linnas kasvatatud toit on söögikõlbulik?

Ja mis tulemusele jõuti?

R. V.: Võib süüa küll. Kesklinna taimedes oli küll palju pliid, aga maal võrdluslapil kasvanud taimedes oli jälle niklit liiast. Raamatus on antud soovitusi, kuidas taimi linnatingimustes nii kasvatada, et raskemetallid ja muud mürgid ei tee kahju. Linna-aiad on väga potentsiaalne tegevusvaldkond linna kestlikus arengus. Sel kevadel hoogustus see eriti: Uue Maailma Selts tegi endale linnaaia ja Telliskivi loomelinnakus on juba teist aastat aknaaed, Tartus tekkis linnamaale linnaosa elanike aed.

Kõige kõmulisem teie tegemistest on kindlasti sekkumine suurtesse planeerimisprotsessidesse.

T. P.: Kõige rohkem sai vaeva nähtud hipodroomi ala planeeringuga. Koostasime lausa selle piirkonna kohta oma visiooni, käsitlesime seda ala palju laiemalt kui kõnealune krunt. Aja jooksul on elanike ühendused aktiveerunud ja selle teema üle võtnud ning oleme aru saanud, et meil ei olegi mõtet igasse planeeringusse sekkuda. Pigem üritame süsteemi parandada, püüame mõjutada seadusandlust, et muutuks kogu protsess ja planeerimissüsteem. Küsimus on selles, kuidas ühelt poolt planeeringumaailma sisulist argumentatsiooni tuua ja teiselt poolt julgustada kodanikke protsessis osalema.

R. V.: Algusaastatel lõime oma planeeringute lahkamise sektsiooni. Olime toona veel tudengid. Meie õppejõud näitasid, et see on hea planeering või et see teine on halb, aga meil endil ei olnud sellist arusaamist ega teadmist, et hinnangut anda. Nii me alustasime õpitubade sarjaga, kus üks tegevarhitekt aitas meil planeeringud läbi joonistada, et mõista, kuidas inimesed liiguvad, millised mahud on planeeritud jne. Püüdsime planeeringu sisust aru saada, aga selle käigus mõte arenes ja hakkasime mõistma, et kõige olulisem on planeerimisprotsess, mis määrab planeeringu lõppsisu. Hipodroomist sai üks hästi konkreetne näide, kus labor oli alguses neutraalne agent, huvigruppide (linn, arendajad, seltsid) diskussiooni õlitaja. Korraldasime 2008. aastal ühe suure kokkusaamise, kus olid kohal kõik asjaosalised. Kuna hipodroomi planeering läks aga jõuliselt ja ühekülgselt edasi, ilma et meie tegevuse tõttu oleks midagi muutunud, siis jõudsime ka avalikel aruteludel protestide esitamiseni. Meil pole küll plaanis edaspidi samamoodi tegutseda.

K. V.: Pigem oleme näinud, et planeeringute koostamisel on väga suur vajadus sõltumatu lüli järele. Meil on olnud igasuguseid ideid, kuidas planeerimisprotsesse avalikumaks muuta, linnaelanikele lähemale tuua. Tallinn ei saa sellega ilmselgelt ise hakkama. Näiteks on meil idee luua planeeringukohvik.

R. V.: Planeerimisseadus annab ette miinimumprogrammi, kuidas kodanikke kaasata, ja seda kohalikud omavalitsused ka täidavad. Me ei saa seda ka pahaks panna, et neil ei ole jõudu enamaks.

T. P.: Mis puudutab veel hipodroomi ala planeerimisprotsessi, siis ei tekitanud see küsimusi mitte ainult Linnalaboris, vaid ka seltsides: miks linn ei visioneeri, kes paneb linna arengusuunad paika või kas eraomanik otsustabki kogu linna tuleviku? Me ei taha protestida või süüdistada. Tahaksime pigem aidata luua visiooni ja mõelda kaasa, milline on piirkonna tulevik, kuhu jätame sotsiaalmaad, kui palju on üldse linna vaja elamualasid planeerida jne.

Mulle tundub teinekord, et linnal pole piisavalt tahtmist linna planeerida, veel vähem planeerimisprotsessi kodanikke kaasta, arutelusid korraldada jne. Mugavam on lükata planeeringute koostamine erainvestori õlgadele.

T. P.: Kui kohe protsessi alguses rohkem pingutada, hoitakse sellega ära väga palju probleeme. Selline käitumine nõuab aga mõtteviisi muutust ja see on väga raske tulema.

R. V.: Kui ma ütlesin, et linnal puudub jõud seda teha, siis ma mõtlesin just konkreetseid ametnikke, kes on igapäevatööga väga ülekoormatud. Kaasamine ei ole lihtne protsess, see nõuab metoodikat, aega ja jõudu inimestega suhtlemiseks. Praegune süsteem ei võimaldagi seda. Selleks ongi meie labor, kes on valmis kaasa aitama.

K. V.: Siinkohal meenub Haabneeme keskuse planeering, mille koostamise käigus võtsime avalikule arutelule kaasa-aitaja rolli: tegime plakatid ja flaierid, kus oli peal info avalike arutelude kohta, panime need üles kohalikes bussipeatustes ja kutsusime kohalikke arutama planeeringu teemal. Inimesed ei tea tihti sellistest aruteludest või planeeringutest midagi. Kõik ei satu lugema õiget ajalehte õigest kohast.

Kuidas muuta linnade suhtumist planeeringutesse?

T. P.: See tähendab uut demokraatlikku mudelit. Ega planeeringud ole ainuke valdkond, kus on kodanike kaasamist (see sõna on küll väga devalveerunud) vaja. Paraku seda tehakse väga näiliselt, vaid linnukese kirjasaamise pärast. Sõna „kaasamine” kätkeb endas juba ebavõrdsusmomenti: keegi annab võimaluse millegi kohta midagi öelda. Tegelikult peaksime rääkima võrdsest partnerlusest. See on muidugi ilus ideaal.

R. V.: Minu meelest on süsteem muutumas, kodanikuühendused on muutumas aina tugevamaks. Ma võrdleksin seda Occupy Wall Streeti liikumisega: rahvas on samamoodi astunud selle ühe protsendi vastu, kes võtab kuskil ruumilisi otsuseid vastu. See kõik toimub aga vaiksemalt, ilma loosungite ja karjumiseta tänaval. Kuuekümnendad on tagasi, intelligentsemal kujul.

Kas pole siin jälle teistpidist ohtu, et elanikud hakkavad linna suunama väga isiklikust vaatevinklist? See ei ole sugugi harv, kui protestitakse maja vastu, mis varjab kellegi merevaate või võtab mõnes korteris valgust vähemaks. Linna on ju siiski vaja tihendada, arendada?

T. P.: Kollektiivne huvi on tõepoolest niivõrd defineerimata mõiste, et ega selle sisu keegi täpselt ei teagi. See tuleb üheskoos välja selgitada.

R. V.: Põhiseaduski ütleb, et oma asja võib arendada, aga mitte teha seda teiste huve rikkudes. Linnaosade seltsid esindavad just avalikku huvi. Isiklik huvi on eeskätt arendajal.

K. V.: Erahuvid on Eestis hästi kaitstud, see on mõnes mõttes ajaloost ja kultuurist tulenevalt arusaadav, aga nüüd, kui olukord on muutunud ja avalikud huvid on saanud olulisemaks, tuleb leida viis, kuidas seda poolt esile tuua ja kaitsta.

On teil oma mudel, kuidas seda teha, välja mõeldud?

K. V.: Üks praegu käsil projekt, mida rahastavad Kodanikuühiskonna Sihtkapital ja siseministeerium, on Tallinna planeeringute juhend. See on päris suur tükk hammustada. Me teeme linnakodanikele juhendmaterjali, kus selgitame, kuidas planeerimine Tallinnas käib ja kus on need kohad, kus nemad saavad kaasa rääkida, ja mida üldse kodanikel on võimalus teha selleks, et asjad paremaks muutuksid.

K. V.: Avalikustada ja kaasata tuleb juba varases etapis. Ja erinevad rollid tuleb läbi mõelda: milline on arendaja roll, milline on omavalitsuse roll, milline avaliku huvi esindajate roll?

T. P.: Üldine visioneerimine peab eelnema väiksemale planeerimisele. Ka need visioonid tuleb koostada koostöös linnakodanike ja erialaliitudega. Suvel avalikustati näiteks Tallinna ühistranspordi arengukava – mitte keegi ei märganudki seda, see oli ilmselgelt vale aeg avalikuks väljapanekuks.

K. V.: Planeeringud kipuvad minema väga spetsiifiliseks, need on koostatud omas nn planeeringukeeles. Joonised ja seletuskirjad on väga keerulised, seda nii elanikule kui ka sageli inimese jaoks, kes on otsustaja rollis või kes peab andma planeeringule kooskõlastuse. Planeeringudokumendist on vaja teha selgem, lihtsustatud variant.

T. P.: Me tahame saata ülespoole signaali: peab olema nägemus, kuhu tahetakse jõuda. Maailma linnade linnapeadel – New Yorgis või Londonis näiteks – on enamasti oma selge linna arengu visioon. Maastikuarhitektide kongressil oli just juttu, et Calgary linnapea ütles ametisse astudes esimese asjana, et tema ülesanne on hakata linnas rakendama Jane Jacobsi ideid: looma mitmekesiseid naabruskondi ja planeerima linna linnakodanike terve mõistuse abil alt üles. Selliseid linnapeasid igatsen ma väga ka Eestis näha.

T. P.: Taani arhitekt ja linnaplaneerija Jan Gehl ütles oma ettekandes, et Kopenhaagenis võttis oma 50 aastat aega, enne kui ühiskonnas toimus mõttemalli muutus ja hakati arendama rohelist rattalinna. Linnapeal on nüüd väga hea öelda, et meie tegime selle ära. Ma loodan, et meil ei võta see nii kaua. Kui mujal on asi ära tehtud, siis ei pea ju ise ratast leiutama! Selle idee võib meie oludesse vastavate kohandustega üle võtta.

Ei saa öelda, et meil midagi ei tehta. Minu kodukandis Stroomi metsas on rajatud mitu kilomeetrit pikk võimsalt valgustatud terviserada, ainult et raja alguses on märk, mis keelab seal liikuda koera, ratta, lapsevankri ja hobusega. Paar päeva tagasi käisin seal siiski salaja koeraga jalutamas, see oli inimtühi …

T. P.: See on ülereglementeerimise küsimus. Kellele me lõpuks selliseid asju teeme? On tavaline, et näiteks teeinsenerid vaatavad ainult oma lõiku. Teeprojekte kooskõlastatakse ainult puuetega inimestega. Miks mitte aga ka jalakäijate ja kergliiklejatega ehk põhivooga, kes tänavaruumi kasutab? Kas selleks on vaja luua jalakäijate ühendus?

Mis projektid on Linnalaboril käsil?

R. V.: Väga konkreetne avaliku ruumi projekt on meil Viru tunnelis. See on mitu aastat koostöös linnaga küpsetatud ettevõtmine. Viru tunnel on väga utilitaarne transiidikoridor, kust rahvas lihtsalt läbi tuhiseb. Seejuures on see avalik ruum alakasutatud. Meie idee on elavdada seda ruumi, muuta see inimsõbralikumaks ja aidata ka orienteeruda tunnelis: selleks on maapealne olukord kajastatud tunnelis, linnaruumi elemendid, näiteks Estonia teater, on toodud piltidena maa alla. Tuttavad on öelnud, et nad orienteeruvad tunnelis tänu sellele palju paremini. Idee leidmiseks tehti avalik konkurss, kuhu laekus 26 tööd. See toimus kultuuripealinna ürituste raames. Projekt kestab veel.

K. V.: See on esialgne katsetus, mida üldse tunnelis on võimalik teha.

T. P.: Miks me aga suuname üldse jalakäijad maa alla? Miks me ei loo kergliiklejatele sidusat linnaruumi? Miks planeeritakse linna autodele? Need on üldisemad küsimused tunneliprojekti taustal.

R. V.: Minu meelest polnud Viru ristmikul omal ajal, kui rahvas sai rohelise tule saabudes kõikides suundades üle tee kapata, häda midagi.

T. P.: Üks hästi suur töö on urbanistide võrgustamine. Urbanistiks nimetame seejuures kõiki arhitekte, planeerijaid, linnauurijaid, kogukonnaaktiviste – see on hea üldine nimetus nende kohta, kes mõtestavad linna probleeme või püüavad seda parandada. Võrgustumisega tahame eksperdiarvamuse kaalu ühiskonnas tugevdada ja omavahelist koostööd soodustada. Alguse sai see tegevus eelmise aasta keskel, urbanistide suvepäevadel Aegviidu lähistel. Tänavu laienes see tegevus veelgi, võtsime ka lätlased kampa. Lätis on samad mured ja probleemid, mis siin, natuke tagasihoidlikumal kujul võib-olla. Lätis loodi Linnalabori eeskujul ja Eesti-Läti urbanistide suvepäevade ajendil Urban Institute, mille eesmärk on Balti riikide koostöö edendamine ses vallas ja oma ala ekspertide sõna kaalu tugevdamine ning ühiskonna harimine. Eks me vaatame ka Soome ja Vene poole. Oluline on rahvusvaheline võrgustumine ja siinse regiooni, olgu siis PõhjamaadeBaltikumi või ainult Baltikumi tuntuse kasv, teadvustamine, et meil siin on samad probleemid, mis mujal Euroopas, aga me ei taha vaid teiste ideid üle võtta, vaid pakkuda ka uudseid, regioonispetsiifilisi lahendusi.

Sirp tegi aasta tagasi väljasõidu Riiga. Seal oli linna keskel suures ostukeskuses rahvale vaatamiseks välja pandud terve ruumi suurune makett, kus olid peal kõikvõimalikud ideed ja arenguplaanid, mis Riial kavas või mille üle parasjagu arutatakse. Tallinnas pole sellist linnafoorumit loodud, kõike toimuvat peab kuskilt netikeskkonnast jupikaupa otsima, üldpilti on raske kokku saada.

K. V.: Samuti on Helsingis olemas Laituri, neutraalne ja lihtne galeriipind, kus väljas linna arenguplaanid. See galerii on linnaplaneerimise ameti rakuke, ligipääsetavas kohas endises bussijaamas. Sama mõtet kannab ka meie planeeringukohviku idee: luua hästi ligipääsetavas kohas kohvik, kus oleks välja pandud makett selle kohta, kuidas Tallinn tulevikus välja näeb.

Linna paremaks muutmine ei ole seotud vaid suure rahaga. Vahel on puudu pigem headest ideedest või kohalikust kompetentsist. Suvel tehti arhitektide liidu väljasõit Hiiumaale, kus mind üllatas, kui juhuslik ja saamatu on näiteks Kärdla keskosa. Aga mis siin ikka imestada, kui ei Kärdlal ega tervel Hiiumaal pole oma arhitekti, kes piirkonna ruumilist arengut suunaks.

K. V.: Siinkohal meenub meie 2008. aastal tehtud identiteediuuring, mille vedaja oli Kuressaare linnaarhitekt. Kuressaares hakati tegema üldplaneeringut ja selle raames ei käsitletud ainult Kuressaare linna, vaid linnaeluga tihedalt seotud kontaktvööndit – Kaarma valda ja selle külasid. Külades on mure, et kohalik identiteet on kadumas, külaelanikud kartsid, et selle planeeringu tulemusel nad võib-olla kaovad üldpilti ära. Kohtusime kohalikega, viisime piirkonnas läbi küsitlused ja selle põhjal tõime välja, millised on olulised kohad, millised väärtused on nii linnas kui külades. Võib öelda, et see oli tõesti Kuressaare linnaarhitekti Hannes Koppeli isiklik projekt – ta ajas selle tarvis Norrast rahagi välja. Peale meie uuringu tehti palju teisigi eeluuringuid: kergliikluse analüüs, rohealade analüüs ja positsioneerimisuuring.

T. P.: Linnaruumi saab paremaks väga väheste vahenditega. Kas või siinsamas Tallinna vanalinnas – miks meil on vanalinnas kõnniteed kõrgemad, kui see kõik on üks õueala? Miks meil ei ole siledaid teid ratastele ja lapsekärudele? See ei ole kinni suurtes investeeringutes. Sellist arusaama püüame ka laiemalt teadvustada. Eelmise aasta augustist anname elektroonselt välja urbanistide uudiskirja U, kuhu koondame linnaga seonduvaid üritusi, sündmusi, publikatsioone ja avame linnateemat eri vaatenurkadest.

Mulle tundub, et ega meie kirjutajad palju kritiseerida julge, eriti kui nad on seotud omavalitsusega?

T. P.: Meil valitseb kriitikasse väga vale suhtumine, kuna ei suudeta isiklikku ja professionaalset suhtlust eristada. Niimoodi jäävad lõpuks linna tööle vaid ametnikud, kes räägivad „õiget keelt”, seda, mis sobib juhtivale parteile. Siinkohal tuleb meelde üks konkreetne juhus, kus linnaplaneerimise teemal kriitilisi kirjatükke avaldanud ametnikuga ei pikendatud töölepingut. Tööle võeti ta aga just seepärast, et ta on professionaalne ja aktiivne inimene, kes seisab oma elukeskkonna eest.

Paraku on planeeringud seotud väga suure rahaga. Ja kus on mängus raha, seal pahatihti eetika ununeb …

T. P.: Küsimus on selles, kas me tahame olla Venemaa või näha siin arenenud ühiskonda?

Kas linn arvestab Linnalaboriga?

R. V.: Mina olen kuulnud, et linnavalitsuses kardetakse Linnalaborit.

T. P.: Aga samas on tendents juba selle poole, et meid tahetakse kaasata, näiteks vanalinna arengukava koostamisel. See on hea märk, mis on saavutatud just võrgustumise kaudu. Tihti ei teata, mida me teeme; see on kriitika meie enda aadressil: tahame teha suuri asju, aga pole avalikkusele nähtavad.

R. V.: Need asjad, mis me teeme, avalduvad võib-olla alles kümne aasta pärast. Ilus on ju soovida, et need oleksid kohe homme linnaruumis näha, aga ega me ka ei nuta, kui need alles aastate pärast teoks saavad ja me saame lõpuks elada väga heas linnas.

K. V.: Tundub, et vahel on meie ettepanekud ajast ees ja neid on raske linnale maha müüa. Üks idee seostub linnavalitsuse uue hoonega. Meie ettepanek on objekti ehitamise kõrvale tekitada avalik diskussioon, avalikud aktsioonid, et seda ruumi paremini integreerida, harjutada rahvast sellega, et sinna tuleb midagi väga erilist. Praegu, enne kui kopp maasse lüüakse, olekski juba aeg midagi teha.

R. V.: Praegu aga keskendutakse pigem ehitamisele.

T. P.: Taanlased tahavad oma avaliku ühiskonna printsiipi siia importida, aga ma olen planeeritud ratta- ja autoparkimiskohtade osas linnavalitsuse poolt kuulnud reaktsiooni, et nagunii jäävad need rattakohad tühjaks … Kultuurilist muutust on raske teostada. Me ei saa sekkuda niivõrd organisatsioonikultuuri, parandada tuleb linna ja kodanike suhet.

Kas uues linnavalitsuse hoones võikski olla eelmainitud planeeringukohvik?

R. V.: Jah, linnavalitsus on mõelnud, et maja alumine osa on avalik. Siin on see koht, kus tuleks teha avalikkuse ja kasutajagruppidega juba eelnevalt koostööd.

Selleks, et inimene hakkaks mõistma oma keskkonda, peab tema tähelepanu sellele juhtima juba maast madalast. Kas labor tegeleb ka noortega?

R. V.: Jah, üks hästi konkreetne valdkond on haridusprogramm, mille raames oleme mitmeid kursusi korraldanud. Tallinna ülikooli õpilasakadeemia raames pakutakse keskkooliõpilastele ülikooli tasemel loenguid. Meie viisime läbi linnageograafia kursuse. Tegime kursuse ka Pärnu Hansagümnaasiumis. Keskkoolis loodi seal võimalus spetsialiseeruda urbanistikale ning andsime kümnendas klassis ühe semestri urbanistika loenguid. Seejuures ei olnud mõte mitte kasvatada uusi geograafe või arhitekte, vaid linna kodanikke, kes oskavad pöörata tähelepanu linnaehituslikele küsimustele: miks tänavaruum on nii- või naasugune, mida kavandatakse ümbruskonda, mida saaks ise ära teha parema linna tekkeks jne? Paraku soikus see õpe rahastamise lõppemise tõttu.

T. P.: Rakveres oli meil intensiivkursus õpetajatele, et avada neidsamu teemasid. Õpetajad jäid väga rahule.

Kas selline õpe võiks olla ametliku kooliprogrammi osa?

R. V.: Tundub, et lapsed on koolis ülekoormatud, valikaineid neile juurde sokutada ei ole võimalik. Küsimus on pigem, kuidas seda teemat teistesse õppeainetesse integreerida.

T. P.: Võimalik on anda kursusi huvikoolides, aga koolisüsteemis oleks see kindlasti palju efektiivsem.

Ka täiskasvanud võiksid linnaplaneerimise teemal haritumad olla.

T. P.: Sel teemal tuleb meil järgmise aasta juunis linnaaktivistide laager.

R. V.: Eks me kirjutame sel teemal, arhitektuuriajakirjas Maja näiteks, aga ka päevalehtedes. Käime tihti konverentsidel ja seminaridel esinemas. Meid on avastatud kodanikuühiskonna eksperdi ning linnaruumiga tegeleva professionaalse organisatsioonina. Esinemiskutseid sajab vahel uksest ja aknast, igale poole ei jõuagi.

T. P.: Linnalabori tähtpäeva puhul kaaperdasime viimase Maja numbri, Kadri Klementi toimetamisel lõime ajakirjale uue sisu inimsuhetest, võrgustikest ja töömeetoditest ruumilise arengu valdkonnas – kajastasime teemasid, mis majade ümber.

K. V.: Üks põnev linnakodanikele suunatud avaliku ruumi projekt oli suvine maastikumäng. Sellega pöörasime tähelepanu kulunud või igapäevastele kohtadele: Kalamaja, Pelgulinn, mereäärne piirkond ja Uus Maailm. Tegime väikse kaardi ja juhise inimestele, mille järgi nad olid sunnitud otsima üles kindlad punktid ja leidma küsimustele vastused. See andis inimesele, kes muidu võib-olla ei satu Kalamajja või Uude Maailma, põhjuse sinna minna. Saime palju positiivset tagasisidet.

R. V.: Aeg-ajalt tunneme vajadust minna algusaegadesse tagasi ja teha tänaval midagi ägedat.

Mis on Linnalaboril plaanis?

K. V.: Üks suurem asi, mis on tulemas, on juuni lõpus Tallinnas toimuv rahvusvaheline linnauurijate ja aktivistide organisatsiooni INUR A (The International Network for Urban Research and Action) aastakonverents, mille Linnalabor korraldab. Toome selle raames siia välismaalt nii praktikuid kui teoreetikuid. Plaan on neile meie kohalikku elu ja laiemalt postsotsialistlikku linnakonteksti tutvustada ning nende ideid Tallinna linnapilti tuua. Eks see on ka regiooni tutvustamine.