Viime mälestised teise kohta?

Riigikogus on me­netlemisel muinsuskaitseseaduse muutmise eelnõu

Peale juba aastaid reguleerimist vajanud veealuste mälestiste kaitseks ning pärandi metallidetektoritega rüüstamise ohjeldamiseks pakutud lahenduste on sinna  sokutatud ka tänapäevase rahvusvahelise muinsuskaitsepoliitika taustal täiesti skandaalne peatükk mälestise seaduslikust hävitamisest ehk teisaldamisest. Läbi Kadrioru pargi magistraaltee rajamine ei tule praegu kõne alla, pärast muudatust võiks aga barokset lossi vabalt säilitada näiteks Astangul.

Mida ma täpsemalt silmas pean? Nimelt ütleb eelnõu 29. paragrahv, et „kinnismälestise võib teisaldada tema algsest asukohast sobivasse asukohta, kui mälestise säilitamine ajalooliselt väljakujunenud keskkonnas ei ole vajalik ja sellega tagatakse mälestise säilimine”. Ja veel:

„Mälestise teisaldamise ot­sus­tab kultuuriminister mälestise omaniku taotluse, muinsuskaitseameti eksperdihinnangu ja muinsuskaitse nõukogu ettepaneku alusel ning kohaliku omavalitsuse volikogu nõusolekul.”

Teadjamatele meenub kohe eduka ettevõtmisena Egiptuse Abu Simbeli templite ja kujude teisaldamine aastatel 1964–1968. Ometi ei olnud tegemist sugugi edulooga, vaid väga suure rahvusvahelise skandaaliga. Venelaste abiga rajatud Assuani tamm oleks uputanud ühed maailma kuulsaimad mä­lestised. Tänu rahvusvahelise muinsuskaitse pingutustele teisaldati osa mälestisest teise kohta, osa saadeti maailma muuseumidesse, osa aga paratamatult uppus –  tervikut ei ole enam. Abu Simbeli lugu oli üks oluline põhjus, miks 1972. aastal maailmapärandi konventsioon üldse vastu võeti.

Kohalikust kogemusest tuleb meelde Moskva olümpiamängude eel uuendatud Tallinna-Peterburi maantee trassilt avastatud Rebala kalmete rekonstrueerimine õigest asukohast kümmekonna meetri kaugusel. Siin tuleb aga rõhutada, et vastupidiselt ehitistele tuleb arheoloogias sageli ja kalmete puhul peaaegu alati mälestis pärast seda sisuliselt hävitavaid uuringuid sõna otseses mõttes uuesti rajada, üldjuhul ilma kadunukeste ja neile kaasa pandud panusteta.

Praegu riigikogus menetletava muudatuse mõte tekitab juba iseenesest tuhat küsimust. Kuidas ja milliseid mälestisi on üldse võimalik teisaldada? Taluaitasid ja pukktuulikuid on meie ehitustraditsioonis ikka  ühest kohast teise viidud, aga enamik ligi 70-st kaitse all olevast taluaidast ja mõnekümnest pukktuulikust asub muuseumides ja sealt või üksikute just terviklikkuse pärast kaitse all olevate talude õuedelt teisaldamise vajadus ei kõla usutavalt.

5000 kaitsealust ehitist

Meil on kaitse all umbes 5000 ehitist – Euroopa kontekstis ei ole seda sugugi palju. Neist enam kui kolmandik on mõisakompleksi moodustavad ehitised, sadakond kirikut, ligi 50 linnust, arvukalt koolimaju. Sadades on ehitisi, mis asuvad muinsuskaitse- või miljööaladel. Julgelt üle poole ehitusmälestistest on kivist. Kuidas laduda uuesti üles ülikooli peahoone? Kas mälestis jääb teisaldades ikka mälestiseks? Kas mälestis on tõesti ainult hoone kuju? Aga keskkond, asukoht, inimesed, ehitusviisid, materjalid, tapeedid ja muu selline? Kas Palamuse koolimaja on ikka väärtuslik, kui me veame ta Laiusele? Tõstame Stenbocki maja parema vaate nimel teisele poole Toompead? Koondame Sillamäele ka Tallinna stalinismi – las olla kõik üheskoos? Viime viimasedki Narva-Jõesuu suvilad Haapsallu?

Meil puuduvad head näited teisaldamistest, kui vahest Magdaleena puidust kabelikese (ei olnud mälestis) teisaldamine Pikva mõisa välja jätta. Suure optimismiga alanud Pärnu mnt 31 asunud 19. sajandi apteegihoone teisaldamine on nüüd lõplikult vett vedama läinud ja ajaloolise puithoone asemel laiutab porine parkla.

Mis tähendab seaduseelnõus, et mälestise säilitamine ajalooliselt väljakujunenud keskkonnas ei ole vajalik? Mis on ajalooline keskkond? Jaani seegi kirik ei ole enam ajaloolises keskkonnas – viime minema! Samuti Mon Repos! Pärnu linnamüüri ühe viimase jupi Punase torni võiks viia Paide torni kõrvale – siis ei ole sealne koopia nii üksi ja Pärnus ongi keskaega vaid mõnes keldris järel. Saab linna ruumi juurde!

Seaduseelnõu esimestes versioonides oli täiendus, et mälestiste teisaldamine tuleb kõne alla vaid olulise riikliku või avaliku huvi korral. Millal on huvi oluline? Nüüdseks on seegi piirang kadunud, esikohale on tõusnud hoopis omanik, kes võib teisaldamist taotleda, kui mälestis ei ole enam  „vajalik”.

Otsustajaks kitsas ring

Kõik mälestised on kaitse alla võetud avalikke huvisid silmas pidades, põhjalike eksperdiarvamuste ja konsensuse alusel. Seadusega antakse jäme ots ministri kätte, sest kui omanik väga tahab, siis ei ole muinsuskaitseametile surve avaldamine välistatud. Jääb veel muinsuskaitse nõukogu sirgeselgsus, aga kui varem nägi seadus ette 12 eksperti, siis seadusemuudatuse puhul on nõukogu liikmete arv määramata ehk kui vaja, siis saab moodustada ka üheliikmelise nõukogu.

„Mälestis on lahutamatult seotud ajalooga, kuid ka oma asukohaga,” ütleb üks maailma muinsuskaitsepoliitika peamisi alusdokumente Venezia harta. „Selle ümberpaigutamist, olgu tervikuna või osade kaupa, ei tohi lubada. Erandi moodustavad ümberpaigutused, mis on hädavajalikud mälestise säilimiseks või tingitud eriti tähtsatest rahvuslikest või rahvusvahelistest vajadustest.”

Rahustavad selgitused, et teisaldamise küsimus võib tekkida ainult väga olulise avaliku huvi korral, ei rahusta hästi. Seda enam, et eelnõu seletuskiri viitab ka põhjendatud erahuvile. Kas muinsuskaitseamet tahab tõesti menetleda arendajate taotlusi neile mittevajalike mälestiste teisaldamiseks?

Kui meie energiajulgeolekut silmas pidades on väga vaja mingit kohalikku Assuani tammi rajada, saab valitsus ja riigikogu alati teha erakorralise otsuse, et nüüd tuleb midagi teise kohta paigutada. Asja ees, teist taga ja ilma hädavajaduseta mälestiste hävitamise muinsuste kaitse seadusse kirjutamine tekitab tahes-tahtmata küsimuse: miks seda tehakse?