Villem Tomiste ja Urmas Oja: kuidas kasutada rahvusvärve avalikus ruumis?
Eesti lipp on esteetiliselt väga ilus. Sinimustvalges kombinatsioonis trikoloor on kaunis ja sellele pole midagi ette heita. Üks riik tahab end ikka reklaamida oma rahvusvärvidega. Viimaseid kasutatakse ulatuslikult ka riigisisese keskkonna kujundamiseks. Nii on meil näiteks Estonian Airi lennukid sinivalged, Tallinna trollid-trammid sinivalged, taksod põhiliselt valged jne.
Kõik on õige ja põhjendatud, aga miks näeb üldpilt siis ikkagi nii lahja välja?
Miks kasutatakse trikoloorilt vaid kaht värvi – sinist ja valget? See paar on iseenesest ilus, aga äärmiselt tagasihoidlik. Nõrk värvikombinatsioon ei jää meelde, vaid upub üldise müra sisse täielikult ära. Ja kuhu on kadunud must? Kas seda loetakse tänavasillutise ja asfaldihallina paratamatult värvide hulka?
Kadunud must
Musta peetakse millegipärast masendavaks, kitsalt rõhumist ja (orja)ööd, pilkast pimedust ning maamulda meenutavaks värviks. Tegelikult on must meie rahvuslipu värvide kombinatsioonis see kõige aktiivsem ja tugevam, kõige soojem värv. Selle potentsiaal visuaalse keskkonna rahvusliku programmilise kujundamise osana on teenimatult alakasutatud.
Tallinna linna lipp oma peenikeste helesiniste ja valgete triipudega näeb lihtsalt kahvatu ja pleekinud välja. Mida ta ju ongi, sest kuldne pleekis vapilipult välja. Bussid-trammid-trollid ja taksod on igavais värves, panustades linna üldisele hallusele vastutustundetult juurde. New Yorgis pole taksod vaid seetõttu kollased, et neid parem peatada oleks.
Üldiselt pruunile linnale annavad need liikuvad ühissõidukid hoopis elavama mulje. NYCs on lisaks oluline, et sealset linna vaadatakse palju ülalt ja mingi ühtne porine pruun ilme ei ole see, mis inimest linnas õnnelikuna hoiab.
Vaata vapile silma
Meil otsustati mõned aastad tagasi, et linnaliinibussid ei tohi enam olla kollased ega oranžid, nagu omal ajal olid trollid ja Ikarused. Esimesed on nüüd kahvatud sinivalged ja teised – rohelised!
Miks siis? Kas kollane ja oranž ühissõiduk meenutas siis tõesti nii üheselt nukrat Nõukogude aega, et selline nähtus tuli linnapildist lihtsalt hävitada? Ja miks rohelised bussid? Kas need peavad meenutama kuidagi tänavatel ringi liikuvaid suuri põõsaid?
Veel kord – sinimustvalge on esteetiliselt ilus kombinatsioon, aga need värvid korduvad kõikjal, pealegi ilma mustata. Selline plass keskkonnakujundus mõjub linnainimesele juba psühholoogiliselt, muudab neid tasa paksudeks, vähe-emotsionaalseteks kodanikeks.
Olukorra parandamiseks tuleks appi võtta meie riigivapp – seal on lõvid kuldsel taustal ja keel põleb punaselt. Kui värvide kasutamiseks on tõesti tarvis mingit kõva alust, siis see on täiesti olemas!
Trükis ja kujunduses muutub kuldne peagi kollaseks või oranžiks. Mustale ja oranžile veel punast lisades saame juba päris elava kombinatsiooni ja meie maa lennuk ei kao enam teiste õhusõidukite vahele allaheitlikult ära.
Väike riik peabki end aktiivsemalt kujundama, et läbitöötatud visuaalselt intelligentse keskkonnaga rohkem silma paista.
Praegu on meil hall ilm ja jämedalt võttes hallus igal pool, kuhu silm ulatub. Riik ja linnad saaksid seda kerge vaevaga muuta, ilma et astutaks vastu oma traditsiooniliste väärtuste ja riigivärvide propageerimise põhimõttele.
Vaid mõnes hoovis on prügikastid värvilised, et oleks näha, kuhu mis sorti jäätmeid jätta. See ei saa olla ainus koht, kus värve kasutatakse.
Sportlaste seljas on masendavalt lahjad sinivalged kombinesoonid. Must-kuldkollane-punane oleks palju etem. Sinine ning valge ka sekka, loomulikult.
Tegelikult on Eestil rohkem rahvusvärve kui vaid sinine, must ja valge. Praegust igavat värvivalikut õigustatakse sellega, nagu olekski meil vaid trikoloor, mida aluseks võtta. Riigikogu saali lagi on muide kollane.
Miks seal siis nii jäigalt sinimustvalgest rahvusvärvilahendusest kinni ei peetud? Jäme rikkumine?
Pahurad inimesed
Või ei salli avalik võim, et inimesed end majadest väljas, linnatänavail ja väljakuil hästi tunneksid, naudiksid aknast välja vaatamist? Ei usu, et linnades niimoodi mõeldakse, et linnakeskkond peabki võimalikult üksluine olema, allasurutult rahulik ja jumala eest mitte kübekegi põnev.
Praegu risustavad linnaruumi igasugused väikesed reguleerimata paigutusega vidinad. Ametlikud väikevormid on aga aladisainitud ja umbisikulised või siis kurioossed – miks on remonditud Tartu maantee ääres mingid ketid ja maasse löödud kahurid? Ega Tallinn Neevalinn ole!
Riiklik visuaalse keskkonna reguleerimine ja rahvusvärvide propageerimine on täiesti loomulik asi. Kui me aga promome lahjat hallust, siis ei saa see kellelegi hästi mõjuda. Plass keskkond sünnitab pahuraid ja enesesse tõmbunud inimesi.
Linnakodanik peaks olema avatum ja rõõmsameelsem ning oskama aktiivsemalt oma linnalt inimmõõtmelist keskkonda oodata.
Arvamus
Priit Herodes
heraldik, Eesti Kodukaunistamise Ühenduse keskjuhatuse liige
Kindlasti võiks meie «visuaalne keskkond» tunduvalt värvikam olla, ja oma osa võiks sellesse anda ka heraldiliste sümbolite ohtram ning oskuslikum kasutamine. See, et Tallinn kasutab linnakujunduses oma lipuvärve, on igati loomulik ja kiiduväärne.
Aga kindlasti võiks ta selle kõrval kasutada rohkem ka sinimustvalgeid mastivimpleid ja lippe, seda eriti praegu, riigi läheneva juubeli eel. Väga värvierksad on Jüriöö pargis korraldatavad pidulikud sündmused, mil peale riigi- ja linnalippude heisatakse ka Eesti kõigi maakondade heraldilised vapilipud. Seega võib selle kirjutise põhisõnumiga nõustuda – lisagem värvi!
Linnalipu sinise liiga heleda tooni suhtes võib nõustuda. Linnalippudele on see ühtlustamise huvides valitud samasugune nagu riigilipul. Kuid viimasel on sinise kõrval must, mis nõuabki siniselt hoopis heledamat tooni, kui oleks loomulik valge kõrval.
Üpris lõbusad võiksid olla Saksa rahvusvärvides Eesti spordidressid ja Püha Georgi ordeni värvides must-oranžid Eesti lennukid!
Urmas Kaldaru
Tallinna linnadisainer
Mulle meeldivad avatud ja rõõmsameelsed ideed, mis püüavad ümbritsevat keskkonda sõbralikumaks muuta. Linnakodanike Villem Tomiste ja Urmas Oja püstitatud teemad on olulised ning vajavad laiemat teadvustamist, neis sisalduvate probleemide lahti rääkimist ja paraku ka mingite juurdunud mõttemallide muutmist.
Raivo Järvi
riigikogu liige (Reformierakond), kunstnik
Sinimustvalge kombinatsioon maailmas riigilippudel on äärmiselt unikaalne, sest minu teadmise järgi on kõigest üks riik, millel on veel sarnane kombinatsioon. Ning selle kasutamine oleks äärmiselt tore. Kui me vaatame aga üksnes sinist valgega, siis selline meresümboolika – merelinn Tallinn – on niivõrd tavapärane, et sellega oma erilisust rõhutada on väga raske.
Eks see Tallinna sinivalge lipp selline lihtsakene ole. Kord ütles Lennart Meri väliskülalisi vastu võttes Tallinna lippude kohta – koristage need madratsid siit ära. Tõsi, sinimustvalge on ikka palju jõulisem kombinatsioon. Kunstnikuna olen ma alati rõhutanud, et ärge kartke musta kasutamist. Näiteks mustad mulgi kuued rahvalikel üritustel täiendavad väga sümpaatselt kõike kirevust.
Kui aga rääkida bussidest ja taksodest, siis võiks rääkida ka näiteks politseiautode värvikombinatsioonist. Pea kogu maailmas on politseiautod kas mustvalged või sinivalged. Tore oleks, kui ka seal oleks näiteks seesama must triip juures. See annaks värvidele sügavust ja jõulisust juurde.
Villem Tomiste, arhitekt
Urmas Oja, arhitektuurikriitik