Villem Tomiste: Lasnamäelt otse mere äärde

Autor: Villem Tomiste

Allikas: Eesti Päevaleht, http://www.epl.ee/artikkel/584712

Tallinnas on kaks üleelusuuruses arhitektuurivormi, mis kasutavad maastikku kui oma olemuse alglätet: lauluväljak ja Maarjamäe memoriaal.

Erinevalt linnahallist, mis on ise maastik, kujutavad lauluväljak ja Maarjamäe memoriaal endast „looduslikke” vorme.

Lauluväljakust linna poole ja memoriaalist Pirita poole jäävad elamukvartalid – Kadriorg ja Kose. Nüüd jääb vaid küsimus: mida teha alaga, mis jääb nende vahele?

Praegune poleemika puudutab esmapilgul kaht diametraalselt erinevat nägemust: avalik ruum (park) või elamurajoon. Esimene oleks rahvuspark, mis algab Kadrioru pargiga ja ulatub piki Pirita teed läbi lauluväljaku ja Maarjamäe ning Lillepi pargi Pirita jõe ürgoru kaitsealani, haarates kogu ulatuses ka Pirita kloostri ala, Kloostrimetsa teest põhja poole jääva Kloostrimetsa metsapargi koos Metsakalmistuga ja Aegna saare. Teine aga lauluväljaku ja Orlovi lossi vahelise ala planeering, mille sisuks on täita ala elamutega.

Praegu asuvad lauluväljaku ja Maarjamäe vahel Eesti Näituste messihallid. Reaalsus on, et sellesse kehandisse üritused enam ära ei mahu, ning on tekkinud soov kolida alale, mis võimaldab laieneda. Suure tõenäosusega saab selleks mõni piirkond Tallinna lähiümbruses, mis jääb linnasüdamest kaugemale.

Kuid mida teha messihallide kolimisest tekkiva tühimikuga? Esimene vastus: täita see ehitusbuumiaegse materjali, elamutega. Paraku oleme aga näinud, kuidas üheülbaliselt vaid eramuid või kortermaju täis kvartalid on altid kapselduma – nad sulgevad teistele ligipääsu ja läbikäigu. Praegune eramute valdajate suletud jalgrattatee klindi alumisel küljel on hoiatav näide. Uute korterelamute lisamisel tekib kahtlus, ega tulevikus lauluväljakul laulmist keelata.

Elanikud turvameeste asemel

Samal ajal on elanikega kvartalitel siiski üks väga suur eelis. Äri- või tööstuskvartalites hoiab korda palgatud turvamees, kes valvab, kuni raha tuleb. Elanik aga hoolitseb oma kodukandi heaolu eest loomulikust vajadusest elada heas keskkonnas. Ühe hoone elanike hooldatav ala võiks jääda kesklinna suurusjärku – Lasnamäe väljade eest hoolitsemine käib ilmselgelt kõigile üle jõu. Omanikuhool ja -kaitse tekivad vaid tihedas linnaruumis, mida tavaelaniku silm suudab haarata.

Niisiis, kuidas need vastuolud ületada? Kuidas rõhutada klinti, tagada sellele ligipääs ning samal ajal tekitada elamisväärne linnakeskkond? Suur avaus elamukvartalis tundub brutaalne ja iganenud viis eksponeerida looduse maastikuloomet. Pigem oleks vaja midagi, mis rõhutaks klindi järsku tõusmist. Peale selle oleks vaja siduda Kadrioru ja Pirita avalik ruum, mis jääb mereääre ja klindialuse vahele.

Barcelonas toimus 1929. aastal Expo – täpsemalt toimus see Montjuïci mäel, mille ühelt küljelt näeb suurlinna ja teiselt Vahemerd. 1992. aasta tõi mäele uue kihistuse, kui renoveeriti sajandi alguses rajatud olüm-piastaadion ja rajati mitu uut spordihalli. Praegu on Montjuïcil palju ekspositsioonipindu, mis on ümber kehastunud muuseumideks, ja spordiväljakuid. Peale siseruumide jätsid need suursündmused endast maha suurejoonelise trepistiku koos purskkaevudega, mis on  kujunenud linna üheks sümboliks ja mille külgedel linnasüdames paikneb messikeskus.

Paljud Euroopa linnad ongi suutnud oma näituse- ja messipinnad säilitada keskuse vahetus läheduses. Linnaelanikele jääb alles võimalus üritusi suure pingutuseta külastada ja suuremad näitusepinnad linnas tagavad mitmekesisemad võimalused korraldajatele.

Võsa pole veel park

Kuidas saab Tallinnas Pirita teel ühendada kõik need tahud ruumiks, mis jääb inimlikuks ja samal ajal ei nõua ebainimlikke pingutusi? Vastus lebab mäe peal. Paevälja klint otse memoriaali taga on tuulepealne maa. Tegemist on kõrgendikuga, kust avaneb uskumatu vaade merele ja linnale. Kahjuks pääseb klindile ligi vaid Lasnamäe kaudu, mis muudab selle ülejäänud linnaelanikele kättesaamatuks. Klindile tuleks ehitada selge ja sirge ligipääs Pirita teelt – trepistik, mis oleks oma mõõtmetelt tasakaalus kõrval asuva Maarjamäe memoriaali ja lauluväljakuga. Trepp roniks kahe suurvormi keskelt otse mäkke ja rõhutaks klindi järsku tõusu. Vaateplatvormilt avaneksid otsevaated Tallinna vanalinnale, mille taustaks on päikeseloojang. Merivälja poolt võtaks ümbritseva ala enda alla Eesti ajaloomuuseum, mille ainus kaotus oleks üksilduse hülgamine. Linna poolt külgneks trepistik elamute alaga, mille miljöö võiks sarnaneda kesklinna omaga. Trepile läheneks mõlemalt poolt linnaruum, mis vajab ja loob tänavatasandilt elavat elukeskkonda – restoranid, kohvikud, kogukonna poed.  

Maarjamäele ja klindile planeeritav hoonestus peaks olema mitmekesine. Lähtuda tuleks ruumi avarusest ja olemasolevast miljööst, arvestada jalutuskäigu kaugust ja ligipääsu kesklinnast, transiidi ligipääsu Lasnamäe poolt ning vaadet mäelt ja koha enda nähtavust mujalt. Selliselt ei rööviks Pirita tee kesklinnalt kammerlikke ühiskondlikke funktsioone, vaid pakuks oma kesklinna läheduses paikneva avarusega Tallinnale ühe uue võimaluse. Näitusehallid, mis Pirita tee servale enam ära ei mahu, võiksid kolida klindi peale – mitte Tallinnast välja, maantee äärde.

Augud linnas ei ole nii loomulikud, kui Tallinnas elades võiks arvata. Arenenud linnas on lüngad ja pausid teadlikud ja eesmärgipärased. Kasutamata jäänud tühermaad ei ole eesmärgipärased ning võsastunud pargid ei aita tavakodanikul puhata. Linna laiendamine ei suuda täita tühimikke tema südames – iga uus rohumaa ei ole parem kui praegune. Tallinna klint on üks erilisemaid maastikuvorme, mida üks linn tahta võiks – milleks lasta sellel siis sööti kasvada?