Virtuoos Pärtelpoeg. Seikluslikus võtmes

Leila Pärtelpoeg, Tööraamat. Toimetaja Krista Roosi, keeletoimetaja Kristi Metste, inglise keelde tõlkinud Katiliina Gielen. Kujundanud Maarja Roosi. Eesti Sisearhitektide Liit, 2011. 144 lk.

Eesti sisearhitektuuri, aga ka disaini ja arhitektuuri tippude loome on juba ammu piisavalt kobe, et nende teod ning tegemised kataloogideks, monograafiateks ja albumiteks vormitaks. Tegelikult on suisa arusaamatu, et Leila Pärtelpoja loomingust uhket ülevaadet seni polnudki. Nüüd on õnneks maestro taiestest sündinud Tartu kunstikooli juhi ning õppejõu Krista Roosi eestvõttel värvikas raamat. Toimetaja kõrval tuleb mainida ka tema tütart Maarja Roosit, väljaande silmapaistvalt tundlikku kujundajat ning paljude fotode autorit, kelle varasemad mööblikunsti õpingud on ilmselgelt antud juhul kasuks tulnud.

Kronoloogiliselt oleks võinud eesti sisearhitektuuri tutvustamisel algust teha professionaalide õppele tugeva aluse loonud Richard Wunderlichi, Edgar Velbri ning Edgar Johan Kuusikuga, kuid Pärtelpoeg on isiksusena neist vahest värvikamgi (ja ausalt öeldes ka andekam) ning oma tegemistes justkui ise omamoodi eesti rahva XX sajandi vastuolulise ajaloo võrdpilt. Keeruliste olude kiuste on Pärtelpoeg pidevalt edasi arenenud, omandanud raamatute, aga veelgi rohkem esemete eneste abiga ehk siis mõõtmispraktika, muuseumikogudes – eriti muidugi Ermitaažis, aga ka komisjonikauplustes tuhnimisega ülipõhjalikud teadmised klassikalistest stiilidest ning rahvalikest võtetest. Aastal 1969 Leningradis (lk 9): „Nevski komisjonikauplus avati hommikul kell üksteist. Olin hästi treenitud slalomist, kihutasin iga päev mööda kahes suunas liikuvatest inimestest. … Armastasin fajanssi. Sain ühe Delfti suure kaanega praetirina, üksikuid Wedgewoodi tasse, ühe Wedgewoodi tirina ja kaks taldrikut, Meisseni tasse ja kohvikannu.”

Tänu töökusele, intelligentsusele ning intuitsioonile on Pärtelpoeg praegu oma ala parim spetsialist. Mis veelgi väärtuslikum: nende teadmiste põhjal oskab ta luua iseloomuga interjööre. Muidugi on ta pidanud kohanema, aga aeg-ajalt ka oma ideede läbisurumiseks tankina läbi murdma, teine kord otsima ka alternatiive. Restoran Reederi seintele läks Punases Koidus kootud roosa korsetikangas, Tallinna raekoja odakimpe meenutavate efektsete alumiiniumnagide materjal saadi aga tutvuste kaudu Venemaa sõjatehasest, Kolgasse toolikateteks sai aga Ukust tellitud triibuline Virumaa seelikuriie. Kuna originaalesemed on sageli hävinud või ka lihtsalt maha müüdud või suvalisevõitu, on sageli tulnud teha stiilipuhta terviku nimel ka hulgaliselt koopiaid. Tihti on ta hirmsat vaeva näinud tehnoloogiaid valdavate meistrite otsimise või detektiivina asju mööda maju ja kuure tagaotsimisega, seejärel on tulnud terad sõkaldest eraldada. Eesti esindusest Moskvas (lk 96): „Katlakütja magas suurel regency-stiilis (XVII saj algus) lehtkullaga kaetud sohval (praegu Sagadi grotis) ja keldrikorruse vannitubades olid kullatud Louis XIV tugitoolid, küll katkise siidikattega, kuid suur valge vannilina lahendas puudujäägi. See oli kõige elegantsem shabby-chic tol ajal…” Teravmeelne idee on ka ülikooli rektori kabinetti Karl Ernst von Baeri mälestussamba klismose järgi tool teha!

Pärtelpoeg on liikunud stalinistlikust pidulikkusest modernismi ning sealt kiirelt tagasi traditsionalismi. Mõttekaaslaseks tärkav muinsuskaitseliikumine, oli Pärtelpoeg üks neid, kes hakkas sisearhitektina esimeste hulgas hindama hoonete ning sisustuse ajalugu. Selles laines tegeles ta 1960.-1970. aastate kontekstis, aga hiljemgi kõduarhitektuurina ning lihtsalt ajale jalgu jäänud ehitistena määratletud mõisate ning teistegi vanade majadega. Just tema on uuesti mõtestanud näiteks Tallinna raekoja, riigikogu hoone, Palmse, Rägavere, Sagadi, Saku mõisa, Kolga ja Vihula mõisa interjöörid. Kuigi mõisatest võis ju kujuneda tšinovnikute lesila, pidi Pärtelpoeg ometi pidevalt oma tegemisi õigustama. Sest milleks ikka meile sakste vanad häärberid, kui meil on olemas oma talutared, mille eest hoolitsemisega hakkama ei saada …

„Kui ma arhitektina mõisaid teen, siis seepärast, et nad näevad välja ilusad, neid tuleb hoida,” räägib Leila Pärtelpoeg oma kirest. Viimastest teostest mainib ta ikka Röa mõisa härrastemaja ning selle tellijat, kes kujunduse tuumaks olnud lõbulossi avantüüriga kaasa läks. Nimelt ei ole Röa enam mõis kui piirkonna majandamise kese, vaid koht, kus lihtsalt meeldivalt aega viita. Pärtelpoeg selgitab, et omamoodi kurioossel kombel lasi stiilipuhtal klassitsistlikul tervikul sündida muinsuskaitseliste piirangute puudumine: „Mõisad on kaitse all kõikide nende sajandite stiilidega – surimuri tuleb välja.” Ta selgitab, et asjade paikapanemiseks ehk harmoonia saavutamiseks arhitektuuris on vaja ikka aluseks võtta üks kindel stiil. Üsna irooniline projekt tundub olevat aga teostamata jäänud Pidula, kuhu ökoteemat parodeerides on visandatud pärisorjuse aega paigutuv mahevoodi ning kutsuvalt segamini kilplaste ase, mis on alati valmis ehk siis üles tegemata.

Tagantjärele vaadatuna on Leila Pärtelpoja üks isepäisemaid interjööre Tallinna vanalinnas pakkhoones paiknenud vürtsikas Kirovi kalapood, kus olid Jüri Arraku hoogsad maalingud. Praeguseks on need ruumid välja vahetanud haledalt butafoorne keskaja teemapark (Olde Hansa), mis ei talu eelneva kõrval kuidagi kriitikat. Kohe kahju, et autor ise tagantjärele raamatut kokku pannes pakkhoones ja mitmes söögikohas nähtavat uue ning vana julget kombineerimist hinnata ei mõista ning jagab selgitusi pigem hoonete kohta, kus domineerib ajaloo hõng.

Vastilmunud raamat on oma loomult seni tehtu kokkuvõte, sarnaneb mängulise vormituse poolest niinimetaud kunstnikuraamatutega. Ometi ei suutnud ma ilma Pärtelpoja abita mõista teose pealkirja, mis on lihtsalt „Tööraamat”. Nimelt viitab see nõukogude ajale, mil inimese üks kõige tähtsam dokument oli tööraamat, kuhu pandi kirja ühes või teises kohas töötatud aastad ning mis töökohta vahetades kaasa võeti. Vaimukas ja eneseirooniline, kas pole?! Täiesti uskumatud on vahelehtedena kasutatud joonistused – peamiselt ruumide- ja mööblikavandid, mis võiksid edukalt figureerida ka mõne ilukirjandusliku teose illustratsioonidena, kuigi on valminud puhtast joonistamisrõõmust ning vajadusest oma mõtteid ja nähtut kuidagiviisi jäädvustada või ka selleks, et lihtsalt aega viita. Kummati on Leila Pärtelpoja raamat omamoodi seiklusjutt, mis ka kirjapanduna pole sugugi kaotanud sisearhitekti isikupära ning ägedat loomust. Magusaks lisandiks on tagasivaated suguvõsa ajalukku, õpingutesse, enesetäiendamisse, mõõtmispraktikasse, millesse on ikka pikitud teatud stiilide või detailidega seonduvad emotsioonid ning seosed ajalooliste persoonidega – majade omanikega, hääbunud suguvõsadega, aga ka linnalegendide ning kummitavate mõisaprouadega.

Nagu paljud Põhjamaade inimeste elustiilist snitti võtnud loomeinimesed, soetas ka Pärtelpoeg puhkamiseks mõeldud maakodu, tillukeste mökki’de asemel võis meil aga valida suvekodu laokile jäänud talude seast. Pärtelpoeg kirjeldab Ruhnu saare lummavat vaba ning inspireerivat atmosfääri (lk 90): „Ruhnu vanas kirikus on Kuramaa hertsogi, kelmi näoga punapea elusuuruses portree. Istusin laubaõhtustel jumalateenistusel alati tema vateeritud, triibulisest siidist pükste all ja mõtlesin S. Lagerlöfi Gösta Berlingile, kelle eest võis käe tulle panna … Tundsin, et sulan üles sellel saarel. …Tundsin, kuidas armastan iga jalatäit, mida astun, iga vana riideräbalat, mida aida põranda alt leidsin, ja vana rootsikeelse ajalooõpiku väljarebitud pilte, kus kõigile Rootsi suurmeestele on sarved pähe joonistatud”.

Mitte kõik Pärtelpoja tegemised pole raamatusse jõudnud. Nii on tööde nimekirjas mainitud 1998. aastast pärit Lukoili presidendi residentsi ja restorani Moskvas, mis Eesti publiku kahtlemata vägagi uudishimulikuks teeb. Ka Mündi baar ning akadeemiline raamatukogu oleksid väärinud tekstile lisaks pildilist ülevaadet, mis sest, et autor ja võib-olla ka toimetaja neist suurt midagi ei pea. Modernistlikke interjööre ei tasu ju häbeneda!

Kuigi „Tööraamat” oli lihtsalt suurepärane, siis Leila Pärtelpoja looming tekitab isu veelgi suurema põhjalikkuse järele. Tahaks teaduslikku analüüsi, kriitikat, hunnikute kaupa joonistusi ning fotosid ja põhiplaane. Selline klassik väärib meisterliku monograafiaga portreteerimist!