Võisteldes parema ruumi poole

Suur osa avalikest arhitektuurivõistlustest on korraldatud koolihoone lahenduse leidmiseks. Pildil arhitektuuribüroo Kauss Arhitektuur võidutöö „X+Y“ Tiskre põhikooli ja lasteaia tarvis, autorid Kristiina Aasvee, Lauri Eltermaa, Kaur Talpsep ja Sten Vendik.

Arhitektuurivõistluste hulk on aasta-aastalt kasvanud. Korraldatakse nii avalikke kui ka kutsutud osalejatega võistlusi, omajagu on ka eraarendajate korraldatud konkursse. Paljuski on praeguse kasvu taga arhitektide liidu aastaid väldanud veenmistöö. Kas nüüd on aega loorberitel puhata?

Marika Lõoke: Puhkama ei ole võimalik jääda, sest kooskõlastamist ja korraldamist ootavaid võistlusi tuleb järjest juurde. Eesti arhitektide liit (EAL) saab tõesti rõõmu tunda selle üle, et näiteks viimase pooleteise aasta jooksul oleme kooskõlastanud üle 40 võistluse, millele lisandub veel seitse võistlust, millega seoses oleme tellijatega alustanud läbirääkimisi või pool protsessi juba läbinud. Hea meel on selle üle, et liitu on hakatud järjest rohkem märkama ja usaldama kui head ja vajalikku koostööpartnerit. Ühelt poolt on tegemist kindlasti veenmistööga, mille tulemuseks on ühiskonna teadlikkuse kasv selles osas, mis puudutab head arhitektuuri, kuid ka arhitektuurivõistluste korraldusliku poole ja võistlustingimuste taseme jätkuva tõusuga. Märgilise tähtsusega ehituste puhul peaks arhitektuurivõistlus kindlasti ühiskonda kõnetama. Oleme võtnud eesmärgiks, et kui EAL on võistlustingimused kooskõlastanud, on see otsekui kvaliteedimärk, hea arhitektuuri ja elukeskkonna loomise eeldus.

Milline oli eelmise aasta võistluste tase, ennekõike kutsutud osalejatega võistluste puhul? Mõnikord tundub, eriti eravõistlustega seoses, et tegu on lihtsalt ärategemisega, kuna omavalitsus nõuab võistlust ja koostööd EALiga. Arendaja tahab ikkagi oma ruutmeetrid täis saada, teha keskkonna, mida annab müüa.

Julgen väita, et võistluste tase on olnud kõrge ja osavõtjate arv arvestatav. Seda n-ö ärategemist näen ma paremas valguses, sest koostöö omavalitsustega on paranenud ja kohalikud võimukandjad on hakanud mõistma arhitektuurivõistluste kasutegurit. Maa on liiga väärtuslik ja kallis, et katta see ebakvaliteetse arhitektuuriga. Hea arhitektuur ei pea tingimata olema kallis. Arendajate seas on näha väärtushinnangute muutumise märke: mõistetakse, et seniste tõekspidamistega kaugele ei jõua ja et just arhitektuurivõistlustega õnnestub teha parim valik. Ma väga loodan, et need ajad, kui EALis nähti tülikat ja kaikaid kodaraisse loopivat organisatsiooni, on möödumas. Järjest rohkem on hakatud mõistma ja hindama koostööd ning väärtustama professionaalide arvamust.

Võistlusformaate on mitu, kuid arendajad eelistavad peaaegu alati kutsutud osalejatega suletud võistlust. Kas sellega on liiale mindud? Osalema kutsutakse ju ikka enam-vähem ühed ja samad tegijaid, kes loevad ehk juba arendaja soove silmist. 

Liidu arhitektuurivõistluste juhendi järgi on tõesti mitmeid arhitektuurivõistluse formaate. Kutsutud osalejatega võistluse tingimusi on tulnud meil kooskõlastada aga suhteliselt harva ja neid on seni eelistanud eraarendajad. On ette tulnud, et sooviti korraldada kutsutud osalejatega võistlus, kuid meil õnnestus see muuta avalikuks arhitektuurivõistluseks.

Mis puudutab kindlat kutsutute ringi, siis vastaksin, et peale soovide silmist lugemise on olemas kutse-eetika ja professionaalid oskavad ka ei öelda. EALi prioriteet on olnud siiski avalikud arhitektuurivõistlused, mida on toetanud ka liidu eestseisus.

Millised võistlused tuleks eelmisest aastast esile tõsta? Miks? 

Koolide arhitektuurivõistlused on kindlasti olnud EALi edulugu. Haridusteema on liidule südamelähedane ja haridusruumi edendamise nimel on palju tööd tehtud.

Esile tahan tõsta ajaloolises linnaruumis nüüdisaegset ruumiloomet esindava Narva õppekompleksi arhitektuurivõistluse, Kadrina keskkooli ja väliruumi võistluse, samuti Tõrvandi multifunktsionaalse keskuse hoonestuse võistluse, mis hõlmas koolimaja, spordihoone ja kogukonnahoone lahenduse. Kambja ja ka Kadrina vallal on põhjust olla võidutööga rahul, sest pakutu lubab õnnestunult täita ka vallale nii vajalikku kogukonnakeskuse funktsiooni. Riigiasutustest tuleb kindlasti esile tõsta Kärdla riigimaja kui RKASi näidisprojekti. Liidul on hulgaliselt kogemusi „Hea avaliku ruumi“ (HAR) võistluste korraldamisega. Märkimist väärivad kindlasti Sindi ja Sõmeru HARi võistluste tulemused. Kiiduväärt on omavalitsuste kasvav soov teha liiduga koostööd. Minule teeb rõõmu, et väiksema mahuga võistlused on kõnetanud meie arhitekte ja osavõtjaid on olnud rohkesti, kuigi jätkutegevuse tingimused pole alati olnud kõige paremad, näiteks Mustjala pansionaadi ja Viimsi vabaõhumuuseumi puhul. Tuleb siiski tunnistada, et võistlustega kaasnevad ka hankeprobleemid ja mõnikord tekitab nende lahendamine parasjagu peavalu.

Võistluste tase on meil päris hea, esitatakse maailmaklassi lahendusi. Kuidas on preemiafondiga? Teatavasti eeldab ju võistlusel osalemine omajagu tasuta tööd, mis tuleb kompenseerida muu töö ja tasu arvelt. Nüüd on ka ehitus kallinenud, võistluse preemiafond jäänud aga üsnagi eelmiste aastate tasemele, moodustades ehitamise eelarvest tühise protsendi.

Tellijatele tuleb väärika auhinnafondi vajalikkust selgitada pidevalt, sest laialt levinud ettekujutusel, et arhitekti töö ongi tema hobi ja kõike tehaksegi puhtast entusiasmist, pole enam ammu alust. Tihti tekitavad probleeme tellijate napid eelarvevahendid, kuid ambitsioonikad soovid. Võistlustingimuste koostamisel oleme hakanud rohkem tähelepanu pöörama esitatava mahu vähendamisele ja alustanud ainult digivõistluste katsetamisega. Viimaste puhul on aga tellijate põhjendatud vastuargumente päris palju. Preemiafond on viimasel aastal siiski kasvanud. Me seisame jätkuvalt peale suurema preemiafondi ka suurema projekteerimistasu eest lepingutes. Arhitektid ei peaks oma tööd müüma iga hinna eest.

Kuidas sujub EALi koostöö Pärnu linnaga, kus on võistluste korraldamise ja tulemuste väljaehitamisega pidevalt raskusi? Alles hiljuti näiteks loobuti keskväljaku arhitektuurivõistluse esimese preemia pälvinud töö väljaehitamisest. Ajalugu mäletab ka läbi kukkunud „EV 100“ programmi „Hea avalik ruum“ võistlust ja riigikohtu lahendini jõudnud bussijaama võistlust.

Naljaga pooleks võib öelda, et Pärnu võistluste puhul on algus alati paljutõotav, kuid paraku ei lõpe kõik nii, nagu plaanitud. Läbikukkunud võistlusi tuleb ühel ja teisel põhjusel aeg-ajalt ikka ette. Eks riiklik tellija püüa ju oma riski igati maandada. Ka arhitektid võtavad igal võistlusel äririski, kas suudavad oma lahendusega etteantud piiridesse jääda. Samuti on suur vastutus žüriil. Eelmisel aastal sai EALil valmis žüriiliikme meelespea, millest kinnipidamist me nõuame. Pärnust on siiski tuua ka hea näide, Seileri kvartali elamurajoon, mille puhul nõudis linn arendajalt arhitektuurivõistlust, nii et lõpptulemus pakkus kõigile rahuldust.

Kindlasti jätkame Pärnuga koostööd ning usun, et ühel päeval saab ka sealt tuua rohkem positiivseid näiteid.

Kuidas sujub koostöö Tallinna linnaga? Mõne aasta eest oli liit pealinna ruumiloome osas üsna kriitiline, ka eelmisel aastal telliti pealinnas palju objekte hankega. Tallinna haigla, aastakümne olulisima projekti puhul otsustati vist ikkagi hinna, mitte ruumikvaliteedi pealt. 

Suhtluses linnaga ei ole ajad enam need, mis paar aastat tagasi. Mõlemapoolne koostöövalmidus ja soov on olemas, loodan, et jõuame ka praktiliste tulemusteni. Ideaal on muidugi, kui kogu linnaplaneerimise ja ruumiloome eest vastutaks abilinnapea staatuses arhitektikutsega inimene. Suured lootused edukaks koostööks on Tallinna strateegilise planeerimise teenistuse ruumiloome kompetentsikeskuse ruumilise planeerimise teenistusega. Jätkuvalt teeb muret pealinna hankepraktika, mis on kohati täiesti arhitektivaenulik ja selle all kannatavad kõik. On väga kahetsusväärne, et linnavaraametis, mis peaks tellijana olema huvitatud arhitektuuri kvaliteedist, on muudatuste juurutamine tohutult vaevarikas.

Tallinna haigla arhitektuurivõistluse protsessi küll arhitektide liit kaasati, kuid alles hanke väljakuulutamise viimases faasis, kui võimalus midagi muuta ja parendada oli peaaegu olematu. Paraku kiskus kõik algushetkest peale kiiva, kuna ettevalmistusse ei kaasatud projekteerijaid.

Tõrvandi multifunktsionaalse keskuse hoonestuse võistluse büroo Arhitekt Must võidutöö „Ruut ruudus“, autorid Mari Rass, Ott Alver, Alvin Järving ja Lill Volmer.

Sisearhitektuurivõistlusi palju ei korraldata. Üks esimesi oli eelmisel aastal Tartu kohtuhoone rekonstrueerimise õnnestunud konkurss, mille võitis osaühingu Projekt Kuubis kavand „Tõekihid“, autorid Mari-Liis Palts, Katy Seppel ja Mart Vesker.

2021. aastal toimus ka maastikuarhitektuurivõistlusi. Pildil Raadimõisa asumi puhkeala ideekonkursi Lootusprojekti ja Mareld Landskapsarkitekter AB võidutöö „Saame kokku Raadi ringil“, autorid Häli-Ann Tooms, Mari-Liis Männik, Martin Allik ja Robert Schuck.

Mullu jätkusid programmi „Hea avalik ruum“ võistlused. Pildil büroo Doomino Arhitektid Kiviõli linna keskuse arhitektuurivõistluse võidutöö „Mimoos“, autor Pelle-Sten Viiburg.