Või(s)tlus Tammsaare pargis

Tammsaare pargi linnaruumilise lahenduse ideekonkursist

I preemia pälvis töö märgusõnaga „Belle Époque” (13 000 eurot).
II preemia pälvis töö märgusõnaga „Vargamäe voored” (6500 eurot).
III preemia pälvis töö märgusõnaga „Pöörded” (3250 eurot).
Disaini eripreemia pälvis töö märgusõnaga „Antoni raba” (750 eurot).
Maastikuarhitektuuri eripreemia pälvis töö märgusõnaga „Viljaringid” (750 eurot).
Arhitektuuri eripreemia pälvis töö märgusõnaga „Pilv” (750 eurot).

Esimese projekti Tallinnas Estonia teatri kõrval paiknevale pargile koostas 1947. aastal aiandusarhitekt Harald Heinsaar. Osaliselt tänase pargi alal paiknenud Vene turg viidi 1948. aastal üle praegusele Keskturule ja seejärel alustatigi siin pargi rajamisega. Park valmis 1950. aastal ning see pälvis Nõukogude Eesti preemia. Aastatel 1955–1989 kandis ta nime 16. oktoobri park.

1931. aastal, mil seda kohta kutsuti Uueks turuks, püstitati siia Juhan Raudsepa 1905. aasta 16. oktoobri ohvritele pühendatud mälestusmärk, millel kujutati revolutsioonist osalejaid sööstmas võitlusesse ning Uuel turul langenuid ja haavatuid. 1958. aastal paigutati monument 16. oktoobril langenute ühishauale Rahumäe kalmistul. Raudsepa mälestusmärgi endisele asukohale Estonia teatri taga püstitati aga1959. aastal skulptor Lembit Palutedre ja arhitekt Mart Pordi kavandi järgi valminud uus monument 1905. aasta 16. oktoobri ohvritele.

1976. aastal park rekonstrueeriti ja paar aastat hiljem paigutati selle keskossa skulptor Jaak Soansi ja arhitekt Rein Luubi loodud Anton Hansen Tammsaare mälestusmärk, mis kujutab mõtlikku kirjanikku pingil istumas. Kuju asukoha valiku määras see, et Uus turg oli Tammsaare meeliskoht, kus ta armastas inimesi jälgida. 1981. aastal sai park veel ühe skulptuuri – Edgar Viiese „Merineid”.

2007. aastal loetleti pargis üle 40 erineva puu ja põõsa.

Võistlustingimustest

Tammsaare pargi ideevõistlus kestis 23. detsembrist 5. märtsini ja laekus 22 võistlustööd. Konkursi eemärk oli leida lahendus, mis oleks nüüdisaegne, hästi toimiv, kompositsiooniliselt tasakaalustatud, kus oleksid nii avatud kui suletud, nii aktiivsed kui passiivsed alad. Oodati tööd, mis oleks turvaline ja väärtustaks antud linnaruumi eelkõige pargina, mitte niivõrd väljakuna. Lähteülesandes rõhutati, et soovitakse leida säästva arengu põhimõtteid järgiv maastikuarhitektuurselt ideelt värske ja leidlik lahendus, mille toimivus ning ka realiseeritavus vastaksid esitatud nõuetele. Võistlustingimustes nõuti, et Tammsaare pargi uuendus peab sobima Tallinna püüdlustega saavutada Euroopa rohelise pealinna tiitel ja vastama globaalsetele säästva arengu suundadele ning pargi rekonstrueerimine, seal kasutatavad materjalid ja selle hooldamine peavad olema majanduslikult otstarbekad ja keskkonnasäästlikud ning ei tohi kaasa tuua põhjendamatute süsihappegaasi koguste paiskamist atmosfääri. Ökoloogiline jalajälg peab vähenema. Samuti olid kirjas ka nõuded pargi disainile, mis peab arvestama väljakujunenud ajaloolise kooslusega nii taimestiku kui pargi kasutuse osas, see peab olema tulevikku vaatav ja selleks tuleb kasutada kaasaegse säästva disainikeele võimalusi. Kogu ala lahenduses peab arvestama universaaldisaini põhimõtteid, mis tähendab et väljapakutud keskkond ja selles kasutatavad tooted on kujundatud selliselt, et neid saavad kasutada võimalikult suurel määral kõik inimesed. Pargi kujunduses ei lubatud lähtuda antud piirkonnaga seondamatutest ajaloolistest stiilidest, samuti polnud lubatud maa-aluseid ja maapealseid kapitaalseid ehitusi – park peab olema jälgitav kogu tema perimeetrilt. Säilitada tuli endise turuhoone maa-alune kehand, vajadusel võis seda ka kasutada.

Välistatud olid ettevõtmised, mis vajavad sügavaid kaevetöid. Endisest Uue turu platsist tuli kujundada hubane ja turvaline eraldatud puhkeala, kus on võimalik korraldada teatrietendusi või muid kultuuriüritusi ning organiseerida näiteks jõuluturg. Säilitada tuli 1905. aasta 16. oktoobri ohvrite mälestusmärk, samuti Tammsaare mälestusmärk ja skulptuur „Merineid”. Turuhoone vundamendile tuli kavandada statsionaarne, ühe maapealse korrusega õhulise kergkonstruktsiooniga välikohviku alaga pargipaviljon-suvekohvik, mis sobib nii Estonia teatri hoone kui ka pargi arhitektoonikaga. Lahendust oodati ka pargimööblile, mis pidi olema linna esinduspargi vääriline.

See lühike kokkuvõte konkursi lähteülesandest näitab konkursi keerukust ja ka mõningast vastuolulisust ning loob taustsüsteemi vaatajapoolse hinnangu andmiseks. Nii see kord juba on, et tellija poolt soovitakse maksimaalset ja lisaks veel natuke. Maakera sisu peab olema suurem välimisest kestast. Arhitektile tuttav lugu: projekt olgu odav, kiiresti teostatav, samas unikaalne ja säästlik. Maksimaalne ülesandepüstitus on igapäevane, mis aga ei tähenda, et seda võib pidada normaalseks.

Nõutud oli veel, et autorite kollektiiv koosneks vähemalt kahest inimesest: maastikuarhitektist + arhitektist, soovitatud oli kaasata tiimi ka disainer ja valgustusele spetsialiseerunud elektriinsener. Kõikidelt eeldati, et nad on omal erialal diplomeeritud. Sellele vaatamata jagunesid esitatud tööd jämedalt kahte suurde gruppi: ühtedes oli märgata domineerivat maasikuarhitekti ja teistes arhitekti mõtlemist. Enamik esitatud kavanditest olid omanäolised ja nende hindamine võistlusülesannet arvestades keeruline. Ka žürii koosseis oli laiapõhjaline ja hindamine oli vaidlusterohke. Vahevalikus jäi sõelale üksteist tööd ja lõpptulemusena valiti neist välja kuus.

Võistlustöödest

Välja anti kolm ergutuspreemiat. Disaini eripreemia pälvis võistlustöö „Antoni raba”, milles on huvitav teistest eristuv pargidisaini ning selgete kujunditega loodud maastiku lahendus. Samas taimede istutusplaan on raskesti teostatav ning selle edasine hooldamine keeruline. Ka taimede valikut ei peetud sobivaks. Hea idee on pargi tõstetud osa alla parkla rajamine.

Maastikuarhitektuuri eripreemia pälvinud võistlustöö „Viljaringid” puhul on esiletõstmist väärt just taimestiku valiku osa. Samas nii disain kui arhitektuurne lahendus, aga ka maastiku lahendus tervikuna, olid küsitavad ning märkimisväärsete liialdustega .

Arhitektuuri eripreemia pälvinud „Pilv” on sellel võistlusel arhitektuurilt üks huvitavamaid lahendusi: töö eristub oma radikaalse, mõneti totaalse lähenemise poolest kogu vaadeldavale alale. Paraku jäi siin piisavalt selgituseta maastiku kujunduse osa.

Napilt jäi esikuuikust välja võistlustöö „Kulg”, kus on selgelt välja toodud domineeriv, parki läbiv kujund, mis oli ühtaegu ideelahenduse tugevus ja nõrkus.

Esikolmik

Kolmas koht läks võistlustööle „Pöörded”, kus maastiku lahendus oli uudne, nüüdisaegne ning pakkus pargis erinevaid ning huvitavaid jalutamis- ja ajaveetmisvõimalusi. Maapinna tõstmine nõuaks aga täiendavat lahendust olemasolevate puude kaitseks.

Teise koha töös „Vargamäe Voored” on jõuliste kujunditega loodud selge, lihtsa ja samas tiheda ning huvitava struktuuriga linnaruumiline sideaine parki ümbritsevate tänavate liitmiseks. Eriliigiliste taimegruppidega saared loovad vastavalt aastaaegadele kordumatuid meeleolusid. Tõstetud pargiosi ümbritsevad tugimüürid on kujundatud istepinkidena. Ovaalidesse on paigutatud väiksemad ja vaiksemad pisiplatsid. Arhitektuurse osa lahendus on elegantne, napp ning siin on saavutatud arhitektuuri, maastiku ja disainikomponentide omavaheline sümbioos. Paraku jäi taimede istutamise osas ebaselgeks, mil moel tagatakse kaitsealuse haljastuse säilimine, kuidas on plaan luua eriliigilisi puudegruppe samal ajal olemasolevat kõrghaljastust hävitamata?

Võidutöö „Belle Époque’i” ideekavand vastab enim esitatud võistlustingimustele, seda just vana ja uue taimestikuga pargi loomise osas. Töö on terviklik, hoiab ajaloolist järjepidevust, loodud pargipaviljoni arhitektuur on jõuline, võib öelda isegi raskepärane. Park on tihedalt läbi komponeeritud ning tsoneeritud, tänased porialad on võetud oskusliku taimevalikuga taaskasutusse. Tulemus on traditsiooniline – rohke taimestikuga haljasala, mille puudus on aga selle rajamise ja hooldamise kulukus. Küsimusi tekitab ka pargiteede kompositsioon.

Lõpetuseks

ÕSi järgi on park mitmekesise taimestikuga haljasala või puhkeala. Mõnes töös oli vähevõitu haljasala, mõnes puhkeala. Nappis tasakaalustatud lahendusi.

Park on pidevas muutumises, vahelduvate meeleoludega valdavalt roheline linnaruum, seal on selged rütmid, värvid, lõhnad, helid, omanäoline arhitektuur ja disain. Minu jaoks on park sarnane kunstniku loodud maaliga. Nagu hea teosega ikka, peab see peegeldama tänast aega, olema stiilne, ainulaadne, isikupärane ja mis kõige tähtsam – sisaldama saladust. Kordumatu teos kõnetab, on moodne, uuenduslik, julge ja miks mitte ka ilus. Sellisena on tal aja möödudes võimalus muutuda ajalooliseks. Tagurpidi protsessi siin ei toimu.

Tsiteerides Andres Maimikut: „Võib-olla olen ma pisut eluvõõras romantik, kui usun, et originaalsus maksab rohkem kui püüdlik järeletegemine, et uuendamine on edasiviivam jõud kui vana asja ülenämmutamine. Et eksperimenteerimine ja põnevus on elus sama tähtsal kohal kui stabiilsus ja usaldusväärsus.”

Võidutöö hääletati võitjaks.