Võitis ilus raam vaatele

Aasta parimaks puitehitiseks valiti väliköök Padise vallas.

Üks varasemaid arhitektuuriaasta kokkuvõtetest on juba tehtud: juba viiendat korda valiti välja aasta parimad puitarhitektuuri näited. Mõneti tundub materjalipõhine hindamine aegunud ja pigem tootjate huvides – seeläbi püütakse endale lobi teha. Nii on meil peale puidupreemiate olemas ka betooni- ning telliseauhinnad. Kas ei peaks olema eesmärk märgata hoopis võimalikult head arhitektuuri, inseneritehnilist nutti? Siiski auhindu ja kiitust pole kunagi ülemäära palju.

Kas puiduga on sama lugu mis maaeluga, mida kipume idealiseerima ning rahvuse pärisosaks pidama? Ositi tõesti. Põhjamaadel on kohalikku metsa- ja puidutööstust toetavat toodangut – eelkõige mööblit – suudetud 1950ndatest saati üleilmselt turundada, räägitud seejuures puitdisaini erilisest tundlikkusest, loodussõbralikkusest, inimkesksusest ning praktilisusest. Kahtlemata on tegu ka loodusturismi ning kohati teadliku teemapargiliku lähenemisega: kuvand vanaaegselt mõjuvatest puidust majades elavatest eestlastest, kes oskavad veel teha omaenese kätega igasugu asju, kuivatavad pesu õues nööril ning korjavad seeni ja marju, võib olla suuremagi edu aluseks. See võiks meenutada vahest lausa amišite traditsioonilist elustiili.

Puitarhitektuuri võistlusel riigi imagoloogia ja propagandaga ei tegeletud, siin hinnati tarku lahendusi. Konkursi žüriisse kuulusid peale minu arhitektid Peeter Pere ja Urmas Elmik ning insenerid Targo Kalamees, Indrek Peterson ja Märt Riistop. Mitmedki arhitektuurselt lahenduselt kaasakiskuvad hooned pudenesid sõelast läbi, kuna insenerid osutasid nende ehituslikele vigadele või lihtsalt ebaotstarbekatele lahendustele: puidu vastupidavust mitte arvestavatele liialt toestatud konstruktsioonidele või pelgalt esteetilistel põhjustel loodud ebaotstarbekalt tillukestele aknaplekkidele, sellistele rõdudele ja terrassidele, mis lubasid arvata, et lumi ja vihm hakkavad tegema majale peagi kahju. Samuti oli märgata, et siin-seal polnud arhitekt ilmselt ehitajat piisavalt tagant utsitanud või polnud tellitud piisavalt detailseid jooniseid, nii et töölised olid maja ehitanud robustselt kruve ja nurgikuid kasutades – umbes nagu mina lapsevoodit parandades. Osutati ka faktile, et valitud lahenduse juures oleks puidust kandekonstruktsioonide asemel olnud otstarbekam kasutada metalli. Ühelt poolt võib tõdeda, et kadunud on järjepidevus, kus ehitusmeister annab oma oskused üle sellidele, asemele pole tulnud ka väga head uudsete tehnoloogiate ja materjalide tundmist.

Preemiakandidaatide seas oli mitmeid vahvaid ajutisi väikevorme, mis pälvisid kõik žürii üksmeelse kiitusemõmina, näiteks linnainstallatsioonide festivali „Lift11” raames valminud teosed. Eriti meeldis žüriile Siiri Vallneri ja Indrek Peili idee katta Kalaranna sadama purunenud betoonlahmakad murdunud pindu järgivate laudistega, estetiseerida installatsiooniga osavalt laokile jäetud rannikut. Samuti olid mõjusad Tomomi Hayashi linnahalli trepistikule lisatud puhutised vaateplatvormid, kust avanes uhke vaade merele, aga mis tõi seni üpris kasutuna seisva arhitektuuripärli ka ehk enam inimeste teadvusesse.

Üks preemiakandidaatidest oli Eesti Metsaja Puidutööstuse Liidu enese korraldatud 24 tunni arhitektuurivõistluse tulemus (arhitektidele anti pärast võistluse väljakuulutamist aega 24 tundi oma tööga lagedale tulla, seejärel tegi žürii sama ruttu teatavaks oma otsuse ning ehitiski pidi sündima kärmelt). Siim Tiisvelti, Tanno Tammessoni ja Gunnar Kuruski lava ja infopunkt valiti välja seetõttu, et selle ehitamiseks oli kasutatud standardmõõtudes prusse (45 x 145), mis on omavahel ühendatud taluarhitektuurist tuttaval tapimeetodil. Sellise ehitusviisi tõttu on ehitis kergesti kokku- ja lahtimonteeritav ning tänu sellele ka transporditav. Installatsiooni vormid on lihtsad, sobivad kenasti Rotermanni kvartali edevasse ümbrusesse. Osalenuna välkkonkursi žüriis tahan teistest laekunud töödest siinkohal meenutada ka Maria Puki ja Ivar Lubjaku mõtet valmistada ehitis traatvõrku pistetud käbidest – lihtne, odav ja vaimukas.

Samasse rubriiki võiks liigitada ka fassaadipreemia pälvinud Ott Kadariku ja Mihkel Tüüri projekteeritud Rakvere teatri ajutise suvelava. Kõlab vahest veidi imelikult, kuid ajutine rajatis on ju sõna otseses mõttes fassaadi sünonüüm, aga ka ruumi loomine ruumi piiride markeerimisega. Mõneti jätkas see Mihkel Tüüri Muhu suvemaja ideed; tunda oli eelmise aasta parima puitehitise katsetuslikkust, kuid tänavune oli „kammerlikum” ning minu meelest läbimõeldum ja esteetilises plaanis kaunim. Välilava oli ka üks väheseid töid, kus puidule kui materjalile oli otsa vaadatud värske pilguga ning mitte lepitud teada-tuntud ja iseenesestmõistetava ehitusviisiga.

Loomult veelgi eksperimentaalsem oli Põhuteater (Salto AB), ajutine teatrimaja, mis viitas mahapõlenud Suveteatrile ning mille ehitusmaterjaliks oli peamiselt põhk. Žüriile hoone meeldis, ent põhku puiduks pidada on vahest sama tinglik kui graafikana videot eksponeerida (Eestis millegipärast tavaline). Ometi ei jäänud süda väga valutama, sest olime päris kindlad, et nii äge ehitis pälvib veel mitmeid preemiaid nii meil kui mujal.

Muidugi mõista ei puudunud võistluselt ka elamud. Vergis nägime väga heade proportsioonidega moderniseeritud rehielamut meenutava kõrge katuse, huvitava ribilise fassaadi ning suurejooneliselt avara sisemusega suvemaja, autor Emil Urbel, abiks Ainar Luik. Vahur Sova L-kujulise põhiplaaniga ameerikalik rantšo laadis Rutja suvila oli mõne eksperdi meelest oma terrasside, rõdude ja pleksiklaasist varjualustega ehk arhitektuurselt põnevamgi kui Urbeli maja, kuid paraku ei andnud ehituskvaliteet rahuloluks põhjust.

Keskmist sorti elumaja meenutas ka kaubamärki Elujõud kandvate ürditeede valmistaja Aivar Siimu uusim projekt – energiataluseminarimajaökospaa Suure-Jaani vallas Vihi külas. Lisaks targa jutu rääkimisele saab seal ka puhata: mätsid end kokku näiteks turbaga, püherdad pärast sauna või mullivanni õues kanarbikuvaibal ning kogud loodusest väge. Mullu kandideerisid Paik Arhitektid puitehitise võistlusel samasse kompleksi kuuluva efektse vaatetorniga teemajaga. Tore, et eurorahaga ei ole siin kasumiahnelt ebaotstarbekaid asju ette võetud ning kena Navesti jõe kaldaperve ära reostatud. Viimastel aastatel on näiteks teravalt silma kraapinud eurorahaga loodud ebaõnnestunud vigurskulptuurid Kalevipoja teemapargis ning Norra rahaga „Euroopa noorte” püstitud autokummidest ja pudelipõhjadest murukatusega ropp kuut keset Metsanurme küla. Energiatalu turundus ning ehitised panustavad õnneks aga popilt new age’i maagiale ja ökole ning tänapäeva hügieenilisusele ehk siis eesmärgile pakutava eest ka rohkem raha küsida.

Vormiliselt kõige erilisem maja oli Harjumaal Alliku külas. Kamp Arhitektide (Jan Skolimowski, Peeter Loo, Kaspar Kruuse) tammede ja majade vahele taktitundeliselt istutatud eramu juures on tähtsal kohal värsked vaated, ekraanid ning raamid. Avad koonduvad ja laienevad ning on värvi ja vormi abil eristatud. Tunda on, et nii majast väljavaataja kui ka hoonet silmitseva isiku pilk on täpselt kadreeritud.

Aasta puitehitiseks valiti aga Peeter Loo ja Jan Skolimowski projekteeritud väliköök Padise vallas. see ongi justkui raam maastikule: vastavalt vaataja suunast olenevalt on fookuses kas mererand või mets. „Hoone maht meenutab kõlakoda, kus väiksem ava on suunatud eluhoone poole ning suurem ava (3 × 9 m) avaneb õhtupäiksesse. Köögi välisseinad ja katus on kaetud kitsa vertikaalse laudisega, mis on töödeldud musta õlilasuuriga. Sellisena ei domineeri hoone liialt keskkonnas ning jääb kõrvalisele pilgule peidetuks. Köögi siseseinad, lagi ja põrand on kaetud kitsa saarelaudisega. Selleks, et hoonet saaks kasutada ka külmemal ajal, on avadele ette lisatud klaasist lükandseinad,” põhjendasid autorid materjalivalikut.

Võru piiril paikneb üks ilmselt Eesti esimesi passiivmaja kriteeriumile vastavaid puitkarkassmoodulmaju. Hoone seisab lõunasse avaneval mäenõlval ja koosneb kolmest tehases valmistatud ühikust, mille ehitamisel on kasutatud ristkihtpuitu. Õige paigutus ilmakaarte suhtes ja suurepärane õhutihedus tagavad eeldatavasti maja energiasäästlikkuse. Kuigi žürii leidis, et lahendus võinuks olla nutikam, näiteks oleks saanud moodsamaid materjale kasutades teha ka õhemad seinad ning järske välistreppegi võinuks ehitada vähem, võitsid kompetentsed tellijad – äsja pensioneerunud abielupaar Hollak – žüriiliikmete südame.

Liimpuidu kategoorias jäi sõelale kaks rajatist Tartus: 37meetrise diameetriga kupli ja poolkupliga Ahhaa keskus (arhitektuuribüroo Künnapu & Padrik ja DMT Insenerid) ning Tamme staadion (arhitektid Andres Siim ja Kristel Ausing, insener Ivo Roolaht). Võitjaks osutus viimane, teaduskeskusest konstruktsioonilt küll lihtsam, kuid otstarbekam ning nüüdisaegsem.

Vineerikasutuse eripreemia läks vaidlusteta Reet ja Liisa Põimele Keila muusikakooli (see paikneb hiiglasliku uue Keila kooli ühes tiivas) kontserdisaali sisekujunduse eest (DMT Insenerid, akustik Linda Madalik). Kui kool ise meenutab 1980. aastate painajalikku suurushullust ning sisu asemel „tähenduste paljusust” (veidi samalaadne Ahhaa keskusega), siis muusikakooli interjöör on rahulik, lihtne ja soliidne. Hea akustika kõrval on rõhku pandud ajatusele ning kvaliteedile. Saali põnevalt liigendatud seinad ja lagi on vineerist, mis on meie XX sajandi alguse disaini sünonüüm ja ka oluline ekspordiartikkel. Laisa kataloogikauba valimise asemel erilahenduste loomist ja sellist läbimõeldust, nagu sellel objektil, ootaks sisekujunduses rohkem.

Puitarhitektuuril on nii inseneritehnilises lahenduses kui ka arhitektide osavuse katsetamisel ees veel pikk tee, seepärast on kindlasti põhjust korraldada puitarhitektuuri võistlus järgmiselgi aastal.