Võitjaarhitekt DAN DORELL: Raadist võib saada põnev paik

Tervet artiklit loe: Postimees 17.01.2006
Madis Aesma

Eesti Rahva Muuseumi uue hoone arhitektuurikonkursi võidutöö «Memory Field» üks kolmest autorist, Dan Dorell, leiab, et tulevikus on Eesti Rahva Muuseumil potentsiaali saada üheks kõige põnevamaks paigaks maailmas.

Dan Dorell, kas arhitektuurikonkursi võit tuli teile ja teie kaasarhitektidele Lina Ghotmehile ja Tsuyoshi Tanele mingis mõttes ka üllatusena?

Noh, me uskusime oma projekti väga-väga tugevalt, aga seda ei saa küll öelda, et meil oli kogu aeg kindel tunne sees, et võidame. Aga uskusime, et see projekt on Tartule ja Eestile väga hea võimalus.
 
Mis oli «Memory Fieldi» loomisel peamine inspiratsiooniallikas?

Peab ütlema, et koht, mis meile kui arhitektidele projekteerimiseks ette anti, meeldis väga. Kui me seda esimest korda nägime, olime täiesti šokeeritud. See on väga-väga ilus paik, ehkki momendil pole see muidugi kuigi heas seisukorras.
Küll aga on sel paigal potentsiaali olla üks kõige huvitavamaid paiku maailmas. Kõik vajalikud elemendid selleks on kohapeal olemas ja need tuleb lihtsalt omavahel ühendada.

Mis puutub meie võidutöösse «Memory Field», siis see ei ole seotud ei mingi konkreetse arhitektuuristiili ega ka mitte millegi väljastpoolt tulevaga. Ka kohaliku, Eesti arhitektuuriga pole sel tööl õigupoolest mingisugust sidet.

Aga samas, kuna töö lähtub suuresti konkreetsest kohast, on see ikkagi väga eestilik projekt. Sest ta on lõpuni seotud just selle konkreetse paigaga, kuhu ta on projekteeritud. Ning kõigi nende elementidega, mis seal paigas asuvad.

See oli väga pikk ja keeruline töö, aga see meeldis meile väga, me tõepoolest nautisime selle kallal töötamist. Ja meil on väga hea meel täna siin olla.

Mis oli otsuse taga kaasata muuseumiprojekti olulise osana jupp endist punavägede sõjalennuvälja?

Lennurada on osake kunsti juba ilma muuseumiprojektitagi. Seda veel muuseumiga sidudes saame huvitava paiga.

Kui nii võtta, siis kas on lennuväli nagu Berliini müür, mida «Memory Fieldi» esitlusel näitena välja tõite? Ka säilinud müüriosad on nüüdseks ju põhimõtteliselt kunstiteosena uuesti sündinud.

Jah, Berliini müür oli meie töö esitlusel slaidide seas sellepärast, et näidata, kuidas saab nägemust asjadest muuta. Kuidas saab muuta positiivseks midagi sellist, mis on varem olnud halb ja millega seostuvad inimestel peamiselt halvad tunded.

Kõik oleneb sellest, kuidas asju käsitleda. Ka lennuväli on osake ajaloost.

Lina Ghotmeh, kas lennuvälja sidumine Eesti Rahva muuseumiga ei tundunud mingis mõttes riskantne, arvestades, et eestlastel pole lennuväljaga ilmselt just kõige meeldivamad mälestused seotud?

Meil on tegelikult hoopis väga hea meel, et see küsimus nii palju emotsioone ja arutelusid tekitab.

See tähendab, et projekt on tõesti eesti kultuurile oluline, tõesti sellega seotud. Aga jah, lennuvälja sidumine muuseumiga tundus meile sobiv lahendus.

Kui palju pidasite projekti luues silmas Eesti Rahva Muuseumi kui üsna spetsiifilise asutuse vajadusi?

Dan Dorell: Mõtlesime selle üle palju. Teame, et meie plaani üle on praeguseks mõningast poleemikat tekkinud. Aga oleme aruteludeks täielikult avatud.
Meie ei ole muuseumispetsialistid – ehkki, et oleme varem muuseume projekteerinud. Muuseumi rajamine on pikk protsess, kuhu peavad kaasatud olema nii eksper-
did, arhitektid kui ka eesti rahvas.

Nii et teile poleks siis probleem, kui keegi tuleks ja ütleks: me peame projektis siin ja siin tegema sellised ja sellised muudatused?

Dan Dorell: Iseenesest mõista peab üldplaan jääma sellisena, nagu ta on. Aga interjööris ehk siis muuseumimajas sees saab muuta kõike. Et leida just selline lahendus, mis kõigile ühtmoodi hästi sobib.

Arvamused:

Aleksei Peterson , ERMi direktor 1958–1992:

Kahtlemata on see mulle kui pikaajalisele muuseumitöötajale suur õnn, et kõigele vaatamata on muuseumi asukohaks kinnitatud Raadi. Selle üle on olnud palju vaidlemisi ja segadust.

Töödega tutvusin, aga mina pole lõpliku hinnangu andja.
Siin on teatav viga juures – nad ei taba muuseumi põhimõtet. Kujutate ette, kus on Raadil fondid, kuhu on eksponaadid paigutatud. Uus muuseum on planeeritud krundi lõunapoolsesse otsa, soo peale. Küsimus on selles, et fondid jäävad põhiobjektist poolteist kilomeetrit eemale, aga kui on vaja suuri eksponaate edasi tagasi tassida, on see keeruline.

Arhitektuuriliselt pole muidu viga. Aga asupaika ei saa ma toetada.

Laine Jänes , Tartu linnapea:

Ma ei ole kindlasti valmis nii lühikese aja järel analüüsima, kuidas ja mida ma olen aru saanud, aga ma arvan, et oluline on esmaemotsioon. Mõtlesin just, et mis on see esimene mõte võidutööd vaadates ja… ma tahan, et see juba valmis oleks, tahan näha seda reaalsuses.

Vaatan pealkirja – «Mälestuste maastikud» – ja saan aru, et kasutatud on nii militaarset maastikku kui ka veesilmi, mis kõik on integreeritud.

See maja on nagu sild, sild mineviku ja tuleviku vahel. Ja sellel on pikk perspektiiv. Mõtlen, et kui sellesse hoonesse sisse astuda, siis kõndides läbi kauge ajaloo, jõuame tulevikku. See on esimene emotsioon.

Tõnis Lukas , ERMi direktor aastatel 1992–1995, riigikogu liige:

Ma ei ole veel nii tõsiselt süvenenud, et aru saada, mis korrusel midagi on. Vaatan muuseumiinimese pilguga, mis funktsioonid ja kuidas on välja arendatud.
Hoonet või maja siin väga palju ei ole. Võibolla on siis see keskkond, mida peetakse väga oluliseks. Küllap siin peab rohkem süvenema.

Ma ei saa ju täpsemalt öelda , nojah, maja ma siin ei näe.

Jaak Aaviksoo , Tartu Ülikooli rektor:

Esialgu on sada tööd varju jäänud, aga auhinnatute toas on väga palju huvitavaid ideid ja mõtteid. Usun, et arhitektuurikonkurssi võib kindlasti õnnestunuks pidada.
Võidutöö kohta võib öelda, et see vajab natuke järelemõtlemist. Aga mida rohkem ma selle üle järele mõtlen, seda rohkem mulle tundub, et selles töös on midagi ideeliselt olulist ja võibolla tõesti kehtib see mõte, mida siin väljendati, et see võimaldab keerulisest minevikust õhku tõusta.

Seepärast julgen uskuda ja loota, et ehk õnnestub ka need tehnilised küsimused, mis vajavad lahendamist, raha nende hulgas, ära lahendada. Et saame Tartusse ja Eestisse ja laiemalt Põhja-Euroopasse silmapaistva maja ja silmapaistva muuseumi.

Ega esimese hooga ei saa võidutööst palju aru. Seda ütles ka mu hea klassivend Andres Al-ver, et ega esimese hooga saagi, sellesse töösse peab sisse minema. Mida rohkem neid pilte ja repliike vaadata, seda rohkem tundub, et see on natuke rohkem kui üks paljudest muuseumimajadest.

Signe Kivi , Eesti Kunstiakadeemia rektor:

Minu arvamus ühtib žürii arvamusega – võidutöö on parim oma ideelt, emotsioonilt ja visoonilt. Kõige-kõige parem! Autorid on öelnud: «Ebakindlus ja kahtlus jäävad meie täht-saimateks disainivahenditeks.»

Minu meelest on tõesti hästi tähtis, et kui on valitud võidutöö, siis seda toetatakse, võimalikud vastuolud vaieldakse selgeks varem. Samas hindan ma demokraatiat ja seda, et inimesed saavad välja öelda oma arusaama. Nagu teate, maitse ongi see, mille üle kõige rohkem vaieldakse.

…