Võitlus valel rindel
Arhitektuurihariduse üle vaidlemise asemel võiksid arhitektid võtta suurema ühiskondliku vastutuse ning astuda reaalselt poliitikasse.
Arhitektuurihariduse üle vaidlemise asemel võiksid arhitektid võtta suurema ühiskondliku vastutuse ning astuda reaalselt poliitikasse.
Kui jätta hetkeks kõrvale Eesti arhitektuurihariduses juba aastaid valitsenud probleemid ning seetõttu tänaseks päevaks välja kujunenud terav sisemine vastasseis, siis arvan, et kitsaskoht pole mitte arhitektide üleproduktsioon, vaid hoopis suured puudujäägid valdkonna õigusaktides. Kohati tundub, et Eestis pole igapäevaseks projekteerimiseks (v.a suuremad riigihanked ja arhitektuurivõistlused) vaja näiteks isegi mitte Tallinna tehnikakõrgkooli (TTK) rakendusarhitekti diplomit. Eestis saab ehitusvaldkonnas projekteerimise tegevusloa majandustegevuse registrist (MTR) isegi siis, kui oled lõpetanud mõne tehnikaülikooli ehitustehnika õppesuuna kolmeaastase tehnikateaduste bakalaureuseastme ning töötanud erialal vähemalt kolm aastat. Veelgi kummalisem, tuleb välja, et detailplaneeringute koostamise õigus on Eestis kõigil, kes on kuulanud kõrgkoolis mis tahes suvalise eriala raames kas või ühe tutvustava loengu planeerimisest, sh geodeedid, maamõõtjad, kinnisvarahindajad ja/või lausa agronoomid. Seejuures ei tee seadus vahet, kas tegemist on lihtsa väikeplaneeringuga maakohas või keerulises linnakeskkonnas algatatud avalikkusele olulise arendusega.
Sellest tulenevalt ei tohiks maa-alade detailplaneerimisprotsessi suhtuda kui vähetähtsasse, mõttetult aega ja raha raiskavasse bürokraatiasse. Tihtipeale pannakse detailplaneeringuga paika tervete kvartalite, segafunktsiooniga arenduste või oluliste liiklussõlmede tulevane struktuur ja raamistik, sh piirangud ja ehitusõigused, maa sihtotstarve ja ruumiline planeering, avalik ruum ja arhitektuuritingimused, juurdepääsuteed, liikluskorraldus jpm.
Oleks mõistlik ka rohkem läbi mõelda ning seadusandluses täpsemalt määratleda see, millal on detailplaneeringu koostamine üldse põhjendatud ja vajalik, millal piisaks aga kehtivast üldplaneeringust, ehitusprojekti asendiplaanist, omavalitsuse korraldusest ning lihtsamast katastriüksuse mõõdistamisest.
Töö ja tasu
Eesti Arhitektide Liit (EAL) võiks edaspidi suunata kogu oma jõu ja energia hoopis Eesti ehitus-, projekteerimis- ning planeerimisvaldkonna seadusandluse korrastamisele ja juba aastaid ainult madalaimale hinnatasemele orienteeritud riigihangete süsteemi uuendamisele.
Võiks kaaluda näiteks Saksamaal arhitektidele ja inseneridele kehtiva riiklikult reguleeritud tasustamisstruktuuriga (HOAI 2013, „Honorarordnung für Architekten und Ingenieure”)1 sarnase süsteemi rakendamist ka Eesti Vabariigis. Või lihtsalt ajakohastada ning võtta kasutusele Eestis 1992. aastal projekteerimisvaldkonna erialaliitude ühiselt koostatud „Arhitektuur-ehitusliku projekteerimise tasumäärustiku”.2 Või siis hoopis moodustada nagu tervishoiutöötajad arhitektide ja inseneride ametiühingu ning panna kollektiivlepinguga paika litsentseeritud arhitektide ja inseneride töötunnitasu alammäär ning edaspidi kalkuleerida projekteerimise ligikaudne miinimummaksumus vähemasti riigihangete puhul projekteerimise töömahtude ülesande nõudlikkuse klassi ja objekti brutopindala järgi (tundi/ruutmeetri kohta) vastavalt kehtivale RT 13-11117-et „Arhitekti töömahu hindamine ehitushankes“.3
Lubamatu on olukord, kus projekteerimise riigihangetel osalevad ning hankeid võidavad ainult nn projekteerimise odavfirmad, kes teevad meeleheitliku hinna-dumpinguga projekteerimistööde pakkumisi, mis moodustavad tihtipeale alla 1% objekti ehitusmaksumusest. Tahes-tahtmata kerkib küsimus, kuidas on selline hind saadud, on see tulnud madala kvalifikatsiooni, piraattarkvara, töökvaliteedi või olematu töötasu arvelt. Samuti ei saa jätkuda olukord, kus suuremad bürood ja Eesti parimad arhitektid on juba aastaid tagasi loobunud üleüldse riigihangetel osalemisest ning ennast koos EALiga riigihangete sektorist distantseerinud.
Otsustusprotsessidele lähemale
Riik ei saa lootma jääda ainult arhitektide erialasele entusiasmile ning nn džungli-turumajandusele.
Samuti ei saa EAL ja EKA lootma jääda sellele, et kui arhitekte on turul vähe, siis hakatakse sellest tulenevalt uuesti nende panust rohkem hindama ning nende seisukohtadega rohkem arvestama. Kahtlustan, et sellisel juhul on tulemus hoopis vastupidine ning arhitektid lükatakse järk-järgult otsustusprotsesside juurest sootuks kõrvale kui väike ja vähetähtis seltskond kunstnikke-teenusepakkujaid.
Samuti on oht, et kvalifitseeritud arhitektide edaspidise arvulise vähenemise ja oma väiksesse siseringi kapseldumise korral süveneb veelgi lõhe nende ja ülejäänud rahva, kaasa arvatud kohalike omavalitsuste, ehitusettevõtete ja erasektori arendajate arusaamade, väärtushinnangute ning maitse vahel.
On selgeks saanud, et kehtivate seaduste muutmiseks või riigihangete korra uuendamiseks ei piisa ajalehte artiklite kirjutamisest ning erialainimeste omavahelisest kirumisest. Selle asemel võiks mõned vanemad ja väärikamad või ka nooremad endale juba nime teinud arhitektid võtta suurema ühiskondliku vastutuse ning astuda reaalselt poliitikasse. Ma arvan, et Eestile oleks igati hea, kui ministriks saaks peale ajaloo-, füüsika-, keemia-, inglise filoloogia või majandusharidusega inimeste vahest ka mõni hea strateegilise mõtlemise ja planeerimisvõimega arhitekt.
1 http://www.ing-rlp.de/fileadmin/Media-RLP/PDF/Aktuelles/HOAI-2013_IK-RLP.pdf
2 http://www.inspiredgeneration.com/Shanghai/esl_2.pdf
3 http://www.ehituskeskus.ee/files/arts/1/47/SisuKORd+012014.pdf