Võltsarhitektuur ja võltsühiskond

1.

Meid ümbritsevad majad. Eriti linnas. Ka hõrepiirkondades tuleb ette ehitisi. See on meie väline empiirika. Kui vaatleme inimest aga seestpoolt, vaimust, siis ümbritsevad meid mõtted – neidki on igasuguseid (nagu maju). On ratsionaalsemad ideed, on emotsioonid, tunded. On mälestused. Ja meie mälu selekteerib mingitel alustel välja ühed asjad, mis jäävad meelde kauaks. Eluks ajaks. Neid asju me teame, peame õigeks ja mäletamisväärseks. Teised asjad, ja need on enamasti just halvad, lähevad meelest ära. Meie mälu kipub meeles pidama eeskätt ilusaid asju, kauneid mälestusi. Kõike me meeles pidada ei saa ega jaksa; selline kõigemäletamine on haiguslik. Mäletame eeskätt head ja olulist.

Niisamuti on arhitektuuriga. Majadega – meie meelte välispinnaga. Me oskame vaadata mööda kolearhitektuurist. Ja meelde jätame vaid olulisima, milleks harilikult – nagu mälupiltidegi puhul – on ilusaim ja kauneim.

Kuidas seda määratleda? Milline arhitektuur on oluline, meeldejäämisvääriline, ja milline mitte – see teine oleks siis suvaline, meelestminev?

Kuidas need protsessid käivad? Meil on mingid kinnistunud arusaamad sellest, kuidas näeb välja üks või teine meile tuttav asi, ja väikesed muudatused, mis seda inetustavad, ei muuda meie armastatud pilti sisuliselt. Peame kõike lisanduvat, häirivat ajutiseks – kuna sisimas, tegelikult teame, et see lisandunu ei kuulu tegeliku, päris pildi juurde. Ta ei kuulu asja enda juurde. Nii on lugu nt kallima näoga, kui sellele tekib vistrik või soolatüügas – küll see kaob, ta näolapp jääb ikka niisamasuguseks, nagu ta on meil mälus. Samuti on ka kinnismõtetega, mis käivad meid ümbritseva ruumi kohta: Tallinna kilukarbisiluett on meie jaoks ikka kaunis ja puhas, Oleviste, toomkirik, Pikk Hermann jne,¹ kuigi tegelikult on see rikutud paljude uustornidega, mida peame võltsiks, mitte silueti pärisosaks. Me ei näe neid.

Või teine näide, õllepudelilt: A. le Coqi tehas. Tunneme tema punastest tellistest kõrget torni, võimsat industriaalarhitektuuri, ega märkagi, et tegelikult ümbritseb punatellishooneid juba aastaid – ja aasta-aastalt on neid üha enam – pundar plekist laohooneid, tööstuslikke laagervaate jne. Õllesildile me neid ei joonista. Sest me ei näe ega tea neid.

Võltsarhitektuur hõlmab üsna suure osa linna ruumist. Meie psühholoogia ei luba seda pidada õigeks ja märgata korralikult. Kui sõidate rongiga Tallinnas Balti jaama, siis vaadake välja vasakpoolsest aknast. Alates juba Sõjamäe tagant kuni päris Balti jaama lähiste jubeehitisteni valdab vaatepilti võltsarhitektuur. Seda me ei tee märkama. Kuigi see on väga suur osa Tallinnast – hulka suurem kui vanalinn – ei mõjuta see sugugi seda, et Tallinna peetakse üheks Euroopa kaunimaks linnaks!

Vahemärkus: ka nn Viru poeg, pesuehtne võltsarhitetuuri kavand, võiks teostamise järel muutuda samasuguseks läbipaistvaks kehandiks. Me lihtsalt ei märkaks seda.

Või vaatame ringi maal. Mõisakompleksides käies jätame meelde kaunid häärberid, aga tihti nendega lausa kokku ehitatud uued tiibhooned jätame märkamata (nt Raikküla, Kose-Uuemõisa,Ravila jm), sest need on võltsarhitektuuri eksemplarid.

Me oskame mööda vaadata suurest osast kolhoosikeskuste töökodadest, kaaluputkadest, lüpsilautadest ja kulunud masinaparkidest. Oskame mööda vaadata kõikidest logistikakeskustest, laohoonetest ja tööstusparkidestki. Me ei adu tohutuid maa-alasid, mis on kerkinud linnalähedastele põldudele. Neid ei ole olemas. Või noh, on muidugi, aga kuna need kuuluvad võltsarhitektuuri kategooriasse, ei ole meil vaja neid märgata ja tähele panna.

Vabaõhumuuseum on üks põnevamaid näiteid päris- ja võltsarhitektuuri sümbioosist² ja keerukatest suhetest. Ehitada võiks kui tahes suure ja uhke pääsla-külastuskeskuse, aga külastajatena me seda sama hästi kui ei märkaks – vabaõhumuuseumis näeme ikka eeskätt ehitusmälestistena üles ehitatud talukomplekse ning jätame putkad, tarbeehitised jms sissepääsu juures tähelepanuta. Objetiivselt, füüsikaliselt mõõdetuna võivad nood enda alla aga haarata suuremagi pinna või ruumiosa ning meie veeta pileti- ja suveniirimüügi majakeses ilmselt suuremagi osa ajast kui museaalmajades. Me ei märka tarbehooneid, sest needki kuuluvad muuseumi mõttes võltsarhitektuuri juurde. Vabaõhumuuseumi eksponaathoonete puhul avaneb aga veel hoopis uus päris- ja võltsarhitektuuri vahekord: küsimus, mil määral muuseumis üles laotud hooned on autentsed ja mil määral nad on võltsid. See küsimus jäägu aga siin lahkamata.

Vahemärkus: ilmselt on mõnelgi juhul konfliktid tekkinud just eri diskursuste segaminiminekust. Näiteks ERMi uus hoone Raadil. See projekteeriti ilmselt pärismajaks, aga kuni tema omaksvõtuni, mis sellest et esialgu vaid ideesfääris, oli/on tegu ikkagi võltsarhitektuuriga. See tähendab hoonega, mis ei ole end päriselt või päriselus (veel) õigustanud. Samasuguseks võltsarhitektuuri näiteks tuleb pidada ka suurejoonelist kunstiakadeemia projekti (seejuures krunt Tartu maanteel, mille ümber käib kibe tudengite askeldamine ja aktsioonid, on vastupidi – pärisosa ja seega väljaspool igasugust võlts-olekut).³

Muidugi on võimalik ka ülekasvamine võltsarhitektuurist pärisarhitektuuriks. See juhtub siis, kui seda, mida varem peeti võltsiks (valeks), hakatakse normaalsusena võtma, kui lõpuks ollakse harjunud kujunenud olukorraga. Võlts-olemine on kadunud, maja on saanud linna pärisosaks, ja mitte füüsikalises mõttes, kus ta kõikaeg on päris olnud, vaid ka vaimses, humanitaarses mõttes. Näited: de la Gardie’ kaubamaja Tallinnas Viru tänaval (protsess lõpetatud); Tartu uus kaubamaja (protsess lõpetamisel).⁴ Ilmakuulsaim näide on küllap Eiffeli torn Pariisis.

Kokkuvõtvalt: seda osa arhitektuurist, mida me ei märka,⁵ tulekski nimetada võltsarhitektuuriks. Niisiis ei ole ma siin teinud muud kui defineerinud võltsarhitektuuri mõiste.

Rõhutan igaks juhuks üle niigi selge tõiga: võltsarhitektuur on võlts üksnes subjektiivse(te) vaatleja(te) jaoks, ainult vaatleja(te) valiva pilgu ees. Reaalses füüsikalises maailmas ei eristu tema eksistents päris-arhitektuurist mitte ühegi mõõdetava parameetri poolest. Võlts-olemine on seega absoluutselt subjektiivne kategooria.

Olgu nimetatud ka üks lihtne ja objektiivne (sic!) lakmuskatse, kuidas võltsarhitektuuri kindlaks teha. Vaadakem mis tahes ruumiosa, mis ei ole arhitektuuriliselt tühi hulk, nt suvalist linnavaadet. Ja nüüd see, mille võrra erineb sellest ruumiosast tehtud fotoülesvõte meie joonistusest või kujutluspildist, ongi ilmselt võltsarhitektuur. Näited: piltpostkaartidelt on võltsarhitektuur välja kärbitud; ka jõulukaardid esitavad meile ikka imeilusat lumist üksiktalu, mille korstnast tõuseb suitsu – silikaatplokkidest garaaž ja töökoda taluõuel on jäänud joonistamata.

2.

Hoopis põnevaks läheb asi siis, kui pelgalt majade asemel vaadelda samadest kriteeriumidest lähtudes näiteks inimühiskonda. Milline asi sootsiumis vastaks võltsarhitektuuri mõistele? See peaks olema niisiis teatud ühiskonnaosa, mis jääb tavaühiskonnaliikmele märkamatuks, kuid tegelikult – füüsikaliselt või ka sotsioloogiliselt mõõdetuna – on objektiivselt olemas. Mingi osa ühiskonnast, mida vaatleja peab subjektiivselt möödaminevaks, ajutiseks, pärispildi juurde mitte kuuluvaks – ehk siinses sõnakasutuses: võltsiks. See on ühiskonnaosa, mida vaatleja ei „märka” kas oma mugavuse, tõekspidamiste, vaadete, ideoloogia vms tõttu.

Ilmselt on siin niisiis tegu mingi aset leidnud muudatusega ühiskonnas, mis aga ei ole veel nii kaua püsinud, et seda saaks pidada selle ühiskonna pärisosaks. See ei kuulu (veel) tingimusteta ühiskonna enesepilti (nagu kolearhitektuur puhastatakse piltpostkaardilt välja).

Eks ole ka võltsühiskonnast võimalik üle kasvada pärisühiskonnaks, nii nagu see on võimalik (võlts-/päris)arhitektuuri puhul. Ja seda mitmel moel: seni võlts olnu muutub ise peavooluks ja hakkab kujundama ühiskonda. Või siis teise variandina: peavool suudab uue – selle seni võlts olnu – endasse lõimida. Esimesel juhul on tegu hoopis teistel alustel toimiva ühiskonnaga, teisel juhul endise ühiskonnaga uuel kujul.

Huvitava paralleelina olgu märgitud, et samasugune võlts-olemise lakmuskatse, nagu eespool kirjeldatud võlts- ja pärisarhitektuuri eristamise juures, kehtib ka võlts- ja pärisühiskonna eritlemise puhul. Tehkem foto- või filmiülesvõte mingist avalikust ühiskondlikust ruumiosast ja võrrelgem seejärel seda oma (soov) kujutluse, joonistuse või kunstklipiga samast ühiskondlikust ruumiosast. See, mille võrra need kaks peegeldust erinevad, ongi võltsühiskond (meie siin defineeritud mõttes).

Paar näidet. Neid võib igaüks vabalt juurde konstrueerida või edasi arendada.

Trammi- või bussifirma ei näita oma reklaamklipis iial tülikaid piletita sõitjaid ega asotsiaale. Neid justkui poleks. Ses mõttes on nad ehtsad võltsühiskonnaosa esindajad: neid on lihtsam mitte märgata ja nende olemasolu pidadagi mööduvaks nagu vistrikku pruudi näol. Ja ega seda ei tee ju üksnes ennast reklaamiv trammifirma. Ei, ka kaasreisijad eelistavad mujale vaadata: asotsiaali on lihtsam „mitte märgata”, sest ta on ühiskonna võltsosa.

Teine näide. Sõjaväelased okupeeritud territooriumidel, kaasa arvatud sovetid Eesti NSVs. Kes pidas neid „olematuteks” – ajutisteks, „küll nad varsti välja lähevad”, kes jällegi ühiskonna pärisosaks. Need viimased olid niisiis tõelised nõukogude inimesed, esimesed aga „vabadusvõitlejad”, kui kasutada tänapäevast terminit. Sama teema saab julgelt laiendada ka kogu kaasnenud „tsiviilgarnisoni” peale. Kindlasti leidus selliseidki kaasmaalasi, kes uskusid, et kogu venekeelne elanikkond on nn võltsühiskonna osa ja see kaob koos Eesti riigi taastamisega. Eks kehtiv hallipassindus olegi taas üks võltsühiskondlik nähe, pingutused kodakondsuseta isikute arvu vähendamiseks aga on kindlasti sammud võltsist päris ühiskonna suunas. Veel üks näide. Küllap leidub neid, kellele on võltsid türklased Saksamaa linnades või somaallased Helsingis ja Stockholmis. Sellist otsest väljendusviisi lubavad endale küll üksnes äärmuslased, kuid kindel on see, et eksootilised välismaa päritolu isikud ei kuulu ühiskonna tüüpkujutlusse ehk tarvilike tingimuste hulka, millisena Saksamaad ning Põhjamaa linnu nagu Helsingi või Stockholm defineeritakse. Või õigemini: … on seni defineeritud, sest kui muutub või on muutumas / on muutunud selle definitsiooni alus, ongi tegu võltsi ülekasvamisega pärisühiskonnaks. Modernseks tööriistaks, mis kirjeldatud lõhesid ühiskonnas silub ning võltsühiskonna arenemist ehedaks soodustab, on poliitiline korrektsus. Teiselt poolt on nimetatud poliitiline korrektsus jällegi karm tegelikkuse sõrm, öeldes: soolatüügas kallima põsel ongi päris, sellega koos nüüd tulebki edasi elada.

Palju leebem, kuid niisama huvitav on turistide küsimus. Kas ristlusturistide hordid Tallinna vanalinna tänavail kuuluvad juba vanalinna pärispilti või alles võltskujutlusse? See tähendab, kas saame Tallinna ette kujutada ka ilma turistideta? Või inglise poissmeesteta? Ilmselt ikkagi saame. Küllap võib teatava pingutusega ka Pariisi Jumalaema kirikut või Pisa torni ilma nende ees tiirleva turistide massita näha. Kuid ilmselt on lugu teine spetsiaalselt turismipiirkondadeks rajatud taristutega: lõunamaa kuldsed liivad on lahutamatud mõnulevate turistide massidest. Seal kuuluvad nad pärispildi juurde, päevitajad vaatavad ju vastu ka asjakohastelt piltpostkaartidelt. Seal turiste ei häbeneta, see pole võimalik: seal ei kuulu turistid mitte võlts-, vaid pärispilti. Kui Hurghadas enam turiste poleks, alles siis muutuks Hurghada võltsiks. Samas ja ümberpöördult: veidi suuremas pildis võib just Hurghada, sellisena, nagu ta on, osutuda võltsiks – kui projitseerida see kogu Egiptuse või islamimaailma taustale ning vaadata läbi egiptlase silmade.

Niisiis saame siit veelkordse kinnituse, et iga võlts-olek on subjektiivse vaatleja hinnang, mitte objektiivne reaalsuskirjeldus, ning see kehtib niihästi arhitektuuri kui ühiskonna kohta. Ja muidugi on siin arendatud võlts-diskursus laiendatav ka muudesse valdkondadesse kui ühiskond või arhitektuur.
 
Tekst on Eesti Arhitektuurikeskuse kutsel Tartus 1. märtsil peetud välkloengu edasiarendus

1 Tegelikult ei kuulu ka Aleksander Nevski katedraal reservatsioonideta kilukarbisiluetti, olles mõneti hoopis osa võltsarhitektuurist.
2 Eksponaathoonete olemasoluks (eluks) on vajalik, et neid hooldataks, korrastataks, kogutaks külastajatelt piletiraha, kusagil oleksid vajalike traktorite kuurid jne. Ja tehnilise personali hoonetele – siin: võltsarhitektuurile – on jällegi (olemasoluks, eluks) vaja talueksponaate, muidu poleks ju tegu arhitektuurimuuseumiga.
3 Sellest järeldub, et uut hoonet oodatakse loomuldasa ikka samale krundile, aga küllap väiksemas mahus.
4 See võltsi normaalsuseks saamine kehtib üldisemaltki kui arhitektuuri puhul, nii ideoloogias, aga ka tehnikas jm.
5 Mittemärkamine tähendab, et me oskame sellest mööda vaadata, oskame seda pidada ajutiseks, mööduvaks, ebaoluliseks, mitte aga seda, et ei märka üht või teist asja lihtsalt äraharjumise tõttu.