Arhitektuurifilmid Kumu Dokumentaalil

Kumu Dokumentaal 1. veebruaril kell 18.00:

Eero Saarinen. Arhitekt, kes aimas tulevikku

Režissöör: Peter Rosen

Riik: USA

Aasta: 2016

Kestus: 68′

Keel: Inglise keeles

Filmi juhatavad sisse Eric Saarinen ja Mait Väljas.

Eestiga on Eero Saarinen (1910–1961) seotud oma isa, Eliel Saarineni kaudu, keda tunneme eelkõige Tallinna 1913. aasta generaalplaani, aga ka Pärnu maanteel n-ö Saarineni maja, Lutheri vabriku rahvamaja ja Tartu Pauluse kiriku järgi.

Eero sündis 1910 Soomes, pere kolis 1923 USAsse, kus ta õppis mööblidisaini ja skulptuuri, 1934 lõpetas Yale’i Ülikooli arhitektina. Juba lapsena Soomes olles veetis ta palju aega isa ateljees ja tegi seda ka USAs Cranbrookis kuni Elieli surmani. 1950 asutas Eero oma büroo. Tunnustuse tõi St. Louis’ Gateway Arch, järgnesid General Motorsi tehnikakeskus Michiganis, TWA terminal JFK rahvusvahelisel lennuväljal, Yale Ülikooli jäähall, CBS-i peakontor New Yorgis jne.

Eero Saarinen kasutas palju klaasi, terast, alumiiniumi, betooni, ka peegelpindu. Suurt tähelepanu äratasid tema koorikbetoonist elemendid. Mööbli kujundamisel eelistas ta vineeri ja plasti. Tema tuntuim mööbliese on tool „Tulp /Tulip”.

Filmis otsib Eero poeg Eric üles oma isa loomingu pärlid. Uusimat droonitehnoloogiat kasutades filmitud võtted näitavad arhitekti ajatu loomingu paremikku esimest korda. Eero Saarineni ootamatu lahkumine 51. eluaastal lõpetas järsult ühe paljutõotavaima karjääri Ameerika arhitektuuris. Veel tänapäevalgi eristub Saarineni looming teistest ja inspireerib 20. sajandi arhitekte ja kunstnikke, kes on lõhkunud mineviku harjumuspäraseks saanud raamid, et luua tugevate joontega julge ameerikalik esteetika.

Kumu Dokumentaal 8. veebruaril kell 18.00:

Reflections on Architecture

Režissöör: Amos Gitai

Riik: Iisrael

Aasta: 2016

Kestus: 60′

Keel: Inglise, prantsuse, itaalia ja hispaania keeles, ingliskeelsete subtiitritega

Filmi juhatab sisse Ingrid Ruudi.

Arhitekti taustaga Iisraeli režissöör Amos Gitai otsib vastust küsimusele, millist dialoogi võiksid pakkuda kaks jõulist ja uhket distsipliini, arhitektuur ja film. Vestlusse on kaasatud Šveitsi arhitektuuribüroo Herzog & Meuron Architects, Jacques Herzog ja Pierre de Meuron (Tate Moderni arhitektid). Jutuajamine muutub arhitektuuri mõtestamisel filosoofiliseks arutluseks, mis kinnitab arhitektide professionaalset vabadust.

Paradigmad muutuvad. Kes oleks paarikümne aasta eest mõelnud teisiti, kui et tööstushoone ainus eesmärk on olla efektiivne kasulik ehitis? Tänaseks on saanud prioriteediks lülitada protsessi säästvad materjalid, nagu näeme ka Herzogi ja de Meuroni Ricola kompanii hoone puhul, kus ehitusmaterjalina võeti kasutusele tihedalt kokkupressitud maapind. 

2016 Veneetsia arhitektuuribiennaalil esilinastunud film on poeetiline rännak, kus vestluse taustaks ja vahepaladeks näeme katkeid Gitai varasematest filmidest ja viiteid arhitektide töödele. 

“Olime üsna kahtleval seisukohal, kas arhitektuurist rääkiv film ikka saab olla edukas, sest varasemaid häid näiteid selle kohta ju peaaegu et pole. Arhitektuur võib filmis väga hästi esile tulla, kui sellele anda aktiivne roll, nagu näitlejannale, mitte seda lihtsalt dokumenteerida. Me kõik mäletame muljetavaldavaid rolle, mida arhitektuur on mänginud näiteks Antonioni või Hitchcocki filmides. Kui me kohtusime Amos Gitaiga, otsustasime anda talle võimaluse – ehkki me lõpptulemusse eriti ei uskunud. Seda suuresti tänu Gitai huvitavale eluloolisele taustale, mis hõlmab nii arhitektuuri, poliitikat kui ka filmimaailma. Selgus, et Amos Gitai nõudmisel ühendatakse eksperimentaalses projektis dokumentaalfilmi elemendid fiktsiooniga. Esimest korda ei olnud meie ise loojad, subjektid, vaid objektid. Jälgisime protsessi kuulajate ja kriitikutena, aga kokkuvõttes – kui võrrelda filmi vaikeluga – võiks meie rolli vaadata kui veidi närtsinud lilli vaasis …”

Jacques Herzog ja Pierre de Meuron, mai 2016