Arhitektuurivõistlustest
Margit Mutso kirjutas üle-eelmises Sirbis arhitektuurivõistluste reeglitest, mida võib mõista mitmeti (Sirp nr 36, „Reeglid, mida võib mõista mitmeti”). Tervitades üle pika aja tärganud arhitektuuridiskussiooni, lisan oma kommentaari.
Margit Mutso kirjutas üle-eelmises Sirbis arhitektuurivõistluste reeglitest, mida võib mõista mitmeti (Sirp nr 36, „Reeglid, mida võib mõista mitmeti”). Tervitades üle pika aja tärganud arhitektuuridiskussiooni, lisan oma kommentaari. 21. juulil valiti Tartus välja Tartu Oskar Lutsu nimelise Linnaraamatukogu ja Tartu Kunstimuuseumi rahvusvahelise arhitektuurivõistluse võidutööd. Kui 2. augustil avalikustati Tartu linna pressiteatega võitnud tööde märgusõnad ja võistlustööd riputati ka võrku üles, avastasin, et auhinnatud töödes ei ole kinni peetud võistlustingimustega määratud karniisi kõrgusest, mis oli fikseeritud Raekoja platsi äärse vana pangamaja räästaga (võistlusala paikneb Vabaduse puiestee, Raekoja platsi, Kompanii ja Gildi tänava vahelisel alal). Ega palju enamat väikeselt arvutiekraanilt tööde kohta välja loegi ja peale žürii pole võistlustöid keegi veel näinud.
Avastus tekitas hämmingut, kuna võistlustingimustes oli rõhutatud, et uue hoone räästa kõrgus ei tohi ületada 15,5 meetrit, sama korrati ka võistlustingimustele lisatud muinsuskaitse eritingimustes. Vähe sellest. Võistluse käigus saavad võistlejad esitada küsimusi ning üks esitatud küsimus puudutas ka projekteeritava hoone kõrgust: „Kui me planeerime lamekatust, kas võib uue hoone maksimumkõrgus olla 20,05 meetrit?”. Korraldaja vastus oli: „Lähtuda tuleb räästa kõrgusest ehk nimetatud juhul võib hoone maksimumkõrgus olla lubatud räästakõrgus ehk siis 15,5 meetrit”. Mutso kirjutab žürii liikmena, et Tartu võistlus oli ideekonkurss ja võitjaks valitu puhul on tegemist „esialgse ideedelahendusega, mida sellisel kujul peaaegu kunagi ei teostata”. Võistlustingimustest seevastu selgub, et tegemist on riigihankega ja Tartu linna eesmärk oli „saada arhitekturne lahendus hoonekompleksile, mis oleks kaasaegne, vastaks raamatukogu ja muuseumi ruumivajadustele ning sobiks võistlusalale”. Võistlusjuhend lisab, et konkursil lähtutakse ennekõike riigihangete seadusest, seejärel ideekonkursi kutsest, võistlusjuhendist ja selle lisadest (hankedokumentidest). Lisadeks olid ka detailplaneering ja muinsuskaitse tingimused. Enamik võistlusel osalenutest kõigest sellest lähtuski. Miks ei teinud seda töid hinnanud žürii? Vägisi jääb mulje, et žürii polnudki vaevaks võtnud võistlustingimustega tutvuda. Žürii protokolle lugeda on kohati lausa piinlik: enamiku tööde kohta on pillatud vaid ühelauseline käibefraas. Žürii polnud vaevunud tellima töödele ekspertiisi, analüüsima tingimustega nõutud ruumiprogrammi ja selle täitmist. Rääkimata sellest, et rikuti võrdse kohtlemise põhimõtet. Miks karistati võistlustingimusi järginud osalejaid? Kuna osalesin ka ise võistlusel, olen selle teemaga hästi kursis. Viiest auhinnatud tööst koguni neli ja nende hulgas ka võidutöö puhul pole peetud võistlustingimustest kinni.
Mida teha? Otsustasin rikkuda arhitektide hulgas levinud „head tava, et kaebama ei minda ja kirutakse ja siunatakse isekeskis”. Ühesõnaga – soovisin leida võimaluse, et mind ära kuulataks, sest probleem on palju laiem ja sügavam kui üks arhitektuurivõistlus ja selle žürii tehtud otsus. Meeles oli ERM i võistlus, mille järel žürii kõrval töötanud ekspert Karin Hallas kirjutas pikki ajaleheartikleid, kus tõi esile võidutöö puudusi. Praeguseks on võitnud töö juba teiste arhitektide poolt põhjalikult ringi projekteeritud, alles on vaid maja kuju ja asukoht. Ehitamisotsust pole. Meeles oli Vabadussamba saaga, kus koguti tingimusi eiranud võidutöö vastu allkirju, koostati avalikke kirju, saadeti delegatsioone ametnike, ministrite ja koguni vabariigi presidendi juurde. Sammas pandi püsti. Meeles oli EKA maja võistlus. Kas see büroo-torn, mis praeguseks on projekteeritud ja ilmselt ka ehitatakse, oleks võistluse võitnud? Usun, et see oleks pudenenud juba eelvoorus. Kogu protsess on tänaseni ebamäärases seisus. Leidsin, et järjekordsed lehelood ja avalikud pöördumised on viljatud. Riigihanke vaidlustamisel on oma kord ja suhteliselt lühikesed tähtjad. Pidasin nõu advokaadiga, kes soovitas võistluse korraldajale teada anda probleemidest žürii töös ja teha seda märgukirja kaudu rahandusministeeriumi finantskontrolli osakonnale. Reaktsioon oli ootamatult kiire: Tartu linn tühistas võistlustulemused.
Ootamatu oli ka mõne Eesti Arhitektide Liidu juhi ja kõnealuse võistluse žürii liikme reaktsioon. Küsiti, miks ma nüüd siis äkki sellise sammu astusin, ja uuriti ääri-veeri, kas olen valmis oma märgukirja ka tagasi võtma. Kõik eelnimetatud võistlused on toimunud EALi osalusel. Liit on olnud kas korraldaja, kaaskorraldaja või on EALi liikmed osalenud žüriides. Kindlasti on soovitud parimat, kuid kas EAL on analüüsinud, miks on paljud võistlused läinud aia taha? Ma ei taha väita, et kõik probleemid on tingitud viletsasti korraldatud võistlusest või žürii tehtud vildakatest otsustest. Maja sünd ei sõltu ainult arhitektide soovidest ja valikutest. Teinekord on tellija plaanid muutunud, raha on otsa saanud, leitud on uus krunt vms. Arhitekt osaleb tavaliselt ühena kollektiivse otsuse tegemises. Esimesed otsused, mis tehakse konkursi võidutöö valimisega, on aga väga olulised, sageli määravad. Kahjuks on ülalnimetatud ja teisedki nurjumised jätnud avalikest arhitektuurivõistlustest ja arhitektkonnast arusaamatu ja hägusa mulje. Võistlustingimuste rikkumine on saanud normiks. Olen isegi sellega patustanud, kui vastukäivalt või saamatult koostatud tingimused arukat lahendust pakkuda ei võimalda. Arhitektuurivõistluse otsuse põhiliseks „kriteeriumiks” on saanud žürii ja selle koosseis, kes töö käigus võistlustingimused formuleerib ja sellega osalejaid üllatab.
Selline suhtumine on viinud olukorrani, kus võistluste korraldusega ei ole rahul ka arhitektid ise. Tean mitmeid edukaid arhitektibüroosid, kes avalikel võistlustel põhimõtteliselt ei osale, mitmed osalevad oma sõnul aga praegu käibiva võistluspraktika kiuste. Näen siin ka laiemat probleemi – probleemi arhitekti rollis ühiskonnas. Viimasel ajal on see järjekindlalt vähenenud ja mõnes valdkonnas lausa marginaliseerunud. Meil ei kasutata arhitekti teenust teede, enamiku taristu- ja kaubandusrajatiste korral. Kahjuks tehakse seda minimaalselt ka riigi tellitavate ehitiste puhul, kus tellitakse ehitus koos projekteerimisega ja kõik kokku odavaima hinnaga. Hiljuti küsisin ühelt kõrgelt ametnikult, kas ta teab, kes on uue Jõgeva politsei- ja kohtumaja arhitekt? Sain vastuseks et Riigi Kinnisvara AS ja Merko.
Viimase aja tendents on, et ka edumeelsed arendajad ja eraettevõtjad üritavad vältida avalikke arhitektuurivõistlusi. Kurdetakse, et see toob kaasa tüütu õiendamise arhitektide liiduga. Eelistatakse kutsutud osalejatega võistlusi ja otsetellimusi, paraku otsustatakse üha sagedamini ka lihtsalt hinna järgi. Kahjuks annavad siingi eeskuju riik ja omavalitsused (eranditeks Kuressaare, Tartu ja Rakvere). Tallinna linnavalitsuses on likvideeritud arhitektuurinõukogu ja linnaarhitekt on TLPA ametniku staatuses, paljudes omavalitsustes puudub arhitekt sootuks. Riigihangete korral on esimene kriteerium ikka hind. Riigi Kinnisvara ASis, mis toimetab enamiku riigi tellitud ehitustega, pole tööl ühtegi arhitekti. Seega on avaliku arhitektuurivõistluse maine hoidmine väga oluline ja sellega tehtud otsuste roll suur. Need peavad olema selge ja arusaadava sõnumiga. Praegu on Eesti Arhitektide Liit ainuke organisatsioon, kes tegeleb arhitektuurivaldkonnaga terviklikult. Kui avame EALi kodulehe www.arhliit.ee, on kõige ees kirjas missioon: „EAL on tegus loomeliit, kes toetab oma liikmeid ning pakub lahendusi koostöö kaudu EALi sees ja avatud suhtluse kaudu väliste huvirühmadega. EAL tugevdab arhitekti rolli ja kutset Eesti ühiskonnas ning esindab Eesti arhitekte Eestis ja välismaal”. Samuti on viimastel aastatel kokku pandud EALi arengukava ja kommunikatsioonikava, koostajateks ja ekspertideks tegusad liidu liikmed. Olemas on ka võistluste läbiviimise juhend. Ei saa ütelda, et sihte pole seatud. Nüüd on paras aeg kommunikatsioonikava lahti lüüa ja selgitada ühiskonnale arhitekti rolli ja eesmärke. Seda saab teha ainult enesele ausalt otsa vaadates. Statistikaameti andmetel ehitasid Eesti ehitusfirmad 2010. aastal 1,3 miljardi euro eest (20 mld. EE K). Ja ma usun, et Mutso eksis, kui ütles, et need ettevõtted on omavahel vaidlevad ja seeläbi riigile suurt kahju tekitavad ehitusfirmad. Eesti majandusest moodustab ehitussektor 7%. Arhitektid võivad ise välja arvutada, milline võiks olla siin aastane projekteerimismaht ja selle juures ka arhitektitöö hulk. Kui arhitektid tahavad selles tegevuses osaleda ja kaasa rääkida meid ümbritseva keskkonna kujundamisel, peavad nad oma sõnumi väljendama ka partneritele arusaadavas keeles. Muidu jääb tulevikus arhitekti osaks vaid osalemine arhitektuurifestivalidel. EALi ülesanne on edastada selge sõnum, et probleeme arhitektuurivõistlustega võetakse väga tõsiselt, et arhitekt ei ole oma maailmas unelev Pilve-Volli, vaid üks osaline kolmnurgas ehitaja-tellija-arhitekt ja et arhitektil on olemas nii visioon kui ka missioon, aga ta tunneb ka seadust ja kella ning peab kinni kokkuleppest.
Kommentaar:
Eesti Arhitektide Liidu (EAL) juhatuses on mitmeid kordi olnud juttu arhitektuurivõistluste heast ja halvast tavast. Meelde on tuletatud samu probleeme ja võistlusi, mida kirjeldab Emil Urbel oma artiklis; halbu näiteid on minevikust veelgi. Liidul oli juba suve hakul plaanis korraldada võistlusteteemaline laiapõhjaline seminar, kus liidu esindajad koos kohalikus omavalitsuses töötavate arhitektide ning rahandusministeeriumi esindajatega saaksid arutada kõike võistlustega seonduvat. Tartu võistluse riigihankeline vaidlustamine kahtlemata kiirendas seda. 27. septembril otsustas liidu eestseisus kiiremas korras kokku kutsuda töögrupi Eesti arhitektuurivõistluste juhendi täiustamiseks ja kaasajastamiseks. Selles töös on lubanud osaleda ka Emil Urbel. Võistluste korraldamises on ilmselgeid probleeme. Suur hulk nendest on saanud alguse hetkest, kui Eesti arhitektuurivõistluste juhend pandi paari riigihankeseadusega – õigemini küll selle neljanda peatükiga „Ideekonkurss”. Kuna ideekonkursi menetlus on riigihanke seaduses suhteliselt napisõnaline, siis puudub siiani korraldajate ja arhitektide liidu vahel üksmeel võistluse teatud protseduuriliste ja korralduslike reeglite osas. Seda peab selgitama loodud komisjon. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis (MKM) on koostamisel ehitiste projekteerimise riigihanke standard, kuhu EAL püüab sisse kirjutada ka selge juhise, kuidas korraldada ideevõistlusi.
Paratamatus on see, et koos kohustusliku riigihanke osaga on võistluste korraldamine libisenud arhitektide liidult kohalike omavalitsuste ja muude asjast huvitatud organisatsioonide õlule, nende kanda, kes tellivad ka edasise töö. Võistluste juhendit sageli ei järgita, tehakse ära vaid riigihankeline ideevõistlus, mis kiirustades EALiga kooskõlastatakse, selleks et saada vastutasuks liidu liikmetest žüriiliikmeid.
Kurb, kui tulevikus hakataksegi arhitektuurivõistlusi vaidlustama riigihanke vaidluskomisjoni kaudu, kui sellest saab üldlevinud tava. Arhitektid peaksid ikka oma spetsiifilisi linnaehituslikke, arhitektuurseid ja esteetilisi otsuseid tegema ja kontrollima ise, mitte jätma seda teemat juristide pärusmaaks. Me vajame oma mõtete realiseerimiseks teatud mänguruumi ja loomulikult peaks see kõik tingimustes kirjas olema. Praegune arhitektuurivõistluste juhend on selles osas hea dokument, et seal on selgelt eristatud riigihanke kvalifitseerimiskomisjoni töö ja vastutusala ning võistluse žürii tegevus. Me peaksime kümne küünega sellisest eraldamisest kinni hoidma, paraku on selle muutmist pooldavaid arhitektidele ebasõbralikke institutsioone rohkesti. Vaidlust tekitab just kvalifitseerimiskomisjonile antud ülesanne „riigihanke pakkumuste vastavaks tunnistamise” osas. Kui see komisjon on teinud oma otsuse, siis diskvalifitseeritud töid enam ei hinnata, need viiakse teise, lukustatud ruumi. Kui aga töö vastavust võistlustingimustele kontrolliks žürii ekspert, siis jäetakse konkreetne töö võib-olla ka teatud tingimustel hinnatavaks ehk samasse ruumi teiste töödega. Selliste piiripealsete tööde hulgas võib olla särav arhitektuurne idee või lahendus, mis on oluline üldkultuurilises mõttes ja mis võib meie hea tava kohaselt saada näiteks ergutuspreemia. Me peame ju kuidagimoodi esile tõstma ja toetama uusi nägemusi ja suundumusi Eesti arhitektuuris. Arhitektuurivõistlus on ka ise pisike kultuurisündmus. Loomulikult ei tohi aga teha selliseid korralduslikke vigu, nagu Tartu võistluse puhul tehti.
Hoone tehnilises kirjelduses antud ruumiprogramm oli ilmselgelt ülepaisutatud, puudus ka osa vajalikke ruumigruppe; Puudusid žürii poolt valitud eksperdid, kes oleksid andnud hinnangu kõigi tööde vastavuse kohta võistlustingimuste osadega ja fikseerinud selle kirjalikult. Puudusid žürii protokollid tööde vastavuse kohta kolmele hindamiskriteeriumile (sobivus ümbritsevasse linnaruumi, arhitektuurne lahendus ja vastavus hankija vajadustele ja ülesandele – võistlusjuhendi punkt 9.3.2) ja selle hindamise alusel tehtud analüüs. Spetsiifilistele arhitektuursetele ja linnaehituslikele ning võistlustingimusi puudutavatele küsimustele andis vastuse kvalifitseerimiskomisjoni sekretär, mitte aga võistlustingimuste koostaja või žürii sekretär, nagu on hea tava.
EAL on seisukohal, et Tartu linnavalitsuse linnavarade osakonna juhataja käskkiri võistluse kehtetuks tunnistamise kohta on õigusvastane ja motiveerimata, sest kõik 22 loetletud tööd vastavad riigihanke kvalifitseerimisnõuetele võistlusjuhendis kirjeldatu ja riigihangete seaduse mõistes. Küll on aga vaja võistluse korraldajal uuesti kokku kutsuda žürii, et analüüsida tekkinud olukorda ning anda avalikkusele selgitus. EAL esitas vastava pöördumise ka Tartu linnavalitsusele.