Üllataja linnamaastikul – arhitekt Raivo Kotov
Üllataja linnamaastikul
Mõnd muud ametit proovida? Ei. Noor ja hinnatud arhitekt Raivo Kotov teab, et inimene kas on arhitekt või ei ole. Tema igatahes on ja rikastab Eestimaad ehitistega, mis vaevalt kedagi päris külmaks jätavad.
Kes veel ei tea, siis tegelikult algas kõik hiigelsuurtest porganditest. Nendest, millega noor graafiku diplomiga Andrus Kõresaar ja arhitektuurimagistrant Raivo Kotov EXPO 2000 Eesti paviljoni tuntuks tegid. Kui noored ja hulljulged mehed paviljoni kavandit joonistama hakkasid, oli neil vanust vaid 25 ja 23 aastat – tavatult vähe niisuguse konkursi jaoks. Kinni nad selle panid. Raivo Kotovile tähendas võit aga seda, et Eesti Kunstiakadeemia diplom jäigi taskusse pistmata. Selle asemel tulid kutsed uutele konkurssidele ja hakkas idanema koostöö tulevaste tellijatega. Tuli hakata oma bürood looma.
Kõresaarest & Kotovist välja kasvanud KOKO Arhitektide looming pole just kõikide konkurentsitu lemmik, kuid tänaseks on nad endale noppinud nii hulganisti põnevaid projekte kui ka mitmesuguseid auhindu. Nende lähenemine on originaalne, julge, piire kompav. Mõelgem hoonetele nagu vanast tselluloosivabrikust üheks Tallinna visiitkaardiks saanud Fahle maja, Tallinna sünagoog, GO Spa ja Arensburgi hotelli juurdeehitus Kuressaares, Metro Plaza Viru väljaku ääres, Inglise Kolledži raagus puid meenutavate „jalgadega“ ujula või ultramoodne Sakala toimetus Viljandis. Neist mitmesse on isikliku panuse andnud ka Raivo Kotov.
Kes ta siis on? Märkimisväärse osa ööpäevast on ta kirglik ja pühendunud arhitekt, kes pigem tegutseb kui kõneleb. Siiski, meeldivalt sageli on ta oma mõtteid ja seisukohti tutvustanud ajaleheveergudel. Need on kirja pandud nõnda, et raske oleks millelegi vastu vaielda. Vähemalt neil, kes tervet mõistust ja kainet meelt hinnata oskavad. Olgu siis teemaks vabadussammas, Kalevipoeg või investeeringud Kultuurikatlasse ja EKA uude hoonesse. „See on justkui kodanikualgatus või nii … kui mingitel teemadel räägitakse, siis mul on tunne, et kohe peab sõna võtma,“ ütleb Kotov seepeale ise ja loodab, et neist kirjutistest kusagil kellelegi ka mingi kasu sünnib.
Enne arhitektiks saamist oli Kotov Viljandi Carl Robert Jakobsoni nimelise gümnaasiumi eeskujulik õpilane ning seejärel vähemalt sama tubli tudeng kunstiakadeemias. Põhikooliaastatel huvitasid tulevast arhitekti võõrad maad ja loodus. Suur hulk ajast kulus aga käsipallile, milles Kotovile 1993. aastal ka noortemeistri tiitel üle anti. Oma pika kasvuga oli ta kahtlemata hea kaitsja. Keskkoolis tuli pallitreeningute asemele hoopis kunstiring. Kotovi pinginaabriks oli siis nüüdseks KOKO-st lahkunud arhitekt Lembit-Kaur Stöör, samuti arhitekti poeg. Tema õhutas. „Tõenäoliselt ei oleks ma ilma selleta saanud ka kunstiakadeemiasse ja elu poleks läinud nii, nagu ta läinud on,“ arvab Kotov. Kunstiõpetaja Rein Grünbach läheb kunagist õpilast meenutades päris emotsionaalseks ning tunnistab, et teist sellist töösipelgat ja fanaatikut tema ei tea. Just. Ja et seda oli näha, et Raivot suur tulevik ootab. Kunstiringi sattumine ei jäänud kindlasti eriala valikule mõjumata, sest keskkooli alguses olid Kotovil silmapiiril veel kaks ilusat a-tähega ametit: advokaat ja ajakirjanik.
Jakobsoni gümnaasiumi kunstiring on üks huvitav koht – nimelt on sealt võrsunud terve rida tublisid loomeinimesi, nende seas arhitekte. Tairo Pärnamets, Indrek Allmann, Hannes Praks, Andrus Kõresaar, Riina Harik, vennad Stöörid … kui nimetada mõned üksikud. Sealt sai alguse ka Raivo Kotovi tihe läbikäimine ja koostöö praeguse partneri Andrus Kõresaarega. Tagantjärele võib muiata, et 1995. aasta oli eriti edukas – Viljandi bande ehk Kotov, Stöör, Margus Maiste ja sisearhitektiks läinud Riina Harik said koos kunstiakadeemiasse sisse.
Praegusel eluetapil tunneb Kotov end rohkem Tallinna kui Viljandi inimesena – pealinnas on möödunud juba hulk aastaid ja kulgeb enamik argipäevadestki. Raivo Kotov kohe on linnainimene. Käib Sossi mäel asuvasse Fahle maja kontorisse tööle jalgsi ja elab korteris. „Mulle meeldib elada kesklinnas rohelises rajoonis, mitte tulla tööle kusagilt 20 kilomeetri kauguselt oma majast,“ põhjendab ta isikliku eramu puudumist. Kui Eestis rajataks jaapanlaste kombel keset linna 100 – 150 ruutmeetristel kruntidel eramaju, võiks Kotovi meelest sellises elada küll. Või siis väikeses majas Fahle maja katusel!
Raivo Kotov usub, et tema oma eakaaslastega sattus karjääri alustama heal ajal. Siis, kui 25-aastastele anti projekteerida päris maju ja oma firmatki luua polnud kuigi vaevaline. Ent olukord juba muutub – neil, kes praegu alustavad, nii lihtne enam pole. Kuid ega siis kõik noored Eesti arhitektid pole oma nime suurt tähelepanu pälvinud hoonetega arhitektuurilukku kirjutanud. „Kindlasti on siin paras annus juhusel ja vedamisel,“ mõtiskleb Kotov oma edusammude üle. „Loomulikult saad ise ka niipalju teha, et oled aktiivne, osaled ja avaldad arvamust. Kui istuks nurgas ja ootaks tellijat, kes tuleks ja telliks midagi head, ei jõuaks kusagile. Kuna arhitekti elu on selline, et on avalikud konkursid ja saab ennast näidata, siis ole mees ja jää silma.“ Sest konkurents on võrdlemisi tihe.
Paaris töötamine Kotovile istub. See on nagu pallimäng – üks söödab mõtte ja teine põrgatab tagasi ning lõpuks valmib tervik, mis rahuldab mõlemaid. Vaidlemist on muidugi küllaga ja maha jääb suur hulk määritud paberit, kuid see kõik on konstruktiivne. „Ma arvan, et meil Andrusega on hea tiim. Kui on kaks juhti, siis ehk ei sõida nii kergesti teelt välja,” muheleb ta.
Rutiini pärast arhitektid oma töös muretsema ei pea – päevad on täidetud ehitusobjektidel käimiste, tellijatega kohtumiste ja mitmesuguste aruteludega. Aga loomehetked? „Kes tõuseb kell kuus ja hakkab tööle, mina olen pigem õhtuse töö tegija: tavaliselt enne kümmet kontorisse ei jõua ja sageli juhtub, et koju saabun kell 12 öösel,“ selgitab Raivo Kotov asja. Vähemasti on KOKO mitmetasapinnaline kontor endises tselluloosivabrikus inspireeriv keskkond. Oli aeg, kus iga kahe nädala tagant trügis sisse mõni uudishimulik ekskursioon – Saksamaalt ja Ungarist ja igalt poolt.
Kui Kotovilt küsida, kas niisuguse töörabamise eest Eestis ka väärilist tasu on võimalik saada, vastab ta, et miljonäride edetabelisse kohalikud arhitektid kindlasti ei jõua, maja ja auto on juba märksa tõenäolisemad. Kuid rikkus ei ole kindlasti eesmärk. Kui sa oled arhitekt, on sul selleks sisemine sund. Sa kas oled või ei ole.
„Kuna arhitektuur on mulle nii töö kui hobi eest, siis selles mõttes ma ei kurda, et see nii palju aega võtab. Ja eks natuke ikka aega jääb … et reisida ja koos elukaaslasega kinos, teatris või kontserdil käia,“ räägib Kotov. „Draamateatri ja Linnateatri etendustest vaatan vähemalt pooled ära.“ Ega raamatudki päris unarusse jää, mõnd meeldib Kotovile lugeda ikka ja jälle ja igav ei hakka. Üks selline on Gabriel García Márquezi „Sada aastat üksildust“. Veidi pahelisemaks minnes tunnistab arhitekt, et meelsasti joob ta vahel head konjakit ja suitsetab sigarit. Või naudib head seltskonda ja veini. Kuna jäävamad sidemed kipuvad tekkima ikka ülikooli ajal, siis on kujunenud, et kokkutulevatest paaridest on ülima tõenäosusega üks pool seotud arhitektuuri või kunstiga. „Samas olen inimene, kes vajab suhteliselt palju ka üksiolemist. Rahu. Töölt ära minnes ma klubidesse või kellelegi külla just ei kiirusta.“
Üks, millele Raivo Kotovil pole kunagi kahju oma aega ja raha kulutada, on reisimine. Ümbritsev maailm oma põnevuse ja kirevusega lihtsalt väärib vaatamist. Seni meeldejäävaima elamuse pakkus metsik reis kahe kolleegi seltsis Tšiili Atacama kõrbesse. Kuid ka arhitektuurihuvist kantud linnareisid on elu igati rikastanud.
Eesti arhitektuuril läheb Kotovi meelest hästi, õnnestumisi on piisavalt. Näiteks Rotermanni kvartali uued hooned ja Euroopa Liidu maja Rävala puiesteel. See, et vahel arhitektide ja rahva arvamus ühte ei lange ning et mitmedki objektid vastakaid arvamusi tekitavad, on muidugi paratamatu. „Kasvõi seesama Fahle maja, mille kohta on öeldud, et nagu sadul sea seljas. Kuidas kellelegi,“ laiutab Kotov käsi. Kommentaaridel ta südamesse siiski minna ei lase, kuid diskussiooni tekkimine iseenesest on positiivne.
Suur unistaja Raivo Kotov pole. Ja arhitektuuri maailmameistriks või olümpiavõitjaks pürgida pole niikuinii võimalik. Sestap usub mees, et küll elu, juhused ja saatus tema teele huvitavaid võimalusi läkitavad. Motivatsiooni tal jagub, inspiratsiooni saab aeg-ajalt otsida. Öeldakse, et 40. eluaastani ollakse noor arhitekt ning meistriteosed sünnivad nii mõnigi kord 80-aastaselt. Raivo Kotovist kuuleme seega tõenäoliselt veel pikki aastaid.
Tekst: Monica Raud
Fotod: Meeli Küttim
Äripäeva lisa Gentleman nr 7 – november 2008
Enesestmõistetavalt silmapaistev
13 aastat EKA arhitektuuriosakonna juhataja ametit pidanuna oman kogemust, mis ei luba mul anda üliõpilastest lõplikke hinnangulisi otsuseid pelgalt koolitööde põhjal. Siiski oli Raivo Kotov arhitektuuriüliõpilasena alates esimestest koolitöödest läbivalt silmapaistev. Minu meelest oli tema silmapaistvuses mingi enesestmõistetavus ning selgus vastupidiselt tihti esineva uperpallitava „miks ka mitte” lähenemisele. Manuaalset silmapaistvust saatis tollal märkimisväärne sõnanappus.
Seetõttu ei olnudki Kotovi edu hilisemas praktikas, mida eeldatavasti omakorda võimendas moodustunud võimekas töögrupp, mulle üllatuseks. Seevastu üllatav ja väga positiivne on olnud Kotovis leidunud publitsistianne. Levinud arvamuse kohaselt peavad autori tööd iseenda eest rääkima, kuid Eesti arhitektuuris see paraku ei kehti. Kutseliste kriitikute abiga tehakse kõik meie arhitektuuri ja selle tegijate marginaliseerimiseks. Selles valguses on Kotovi publitsistlikud ülesastumised eriti hinnatavad.
KOKO arhitektide ja küllap siis ka Kotovi osalusega töödes esineb vähimagi võimaluse avanedes nähtus, mis teeb nad mulle iskiklikult nauditavateks: see on, vähemalt Eesti oludes, arhitektuurile asetatud piiride kompamine, sellele lähenemine, piiril kõndimine. Pole oluline, kas objekt on suur või väike. Meelde tulevad Hannover, Fahle, vineerelamu metsas…
Veljo Kaasik, arhitekt, Eesti Kunstiakadeemia professor
Vaga vesi, sügav põhi
Tutvusin Raivoga kolme aasta eest, kui asusime kavandama Viru väljaku ja Mere pst nurgale Metro Plazat, millest pidi saama hotell, aga nüüd on siiski valmimas linna kõige esinduslikum büroohoone. Viimasel ajal kohtume vähemalt korra nädalas ja helistamise-kirjutamiseta ei möödu vist päevagi. Selle põhjal võin üsna kindlalt väita, et Raivo on natuur, kelle kohta öeldakse vaikne vesi, sügav põhi. Ei meenu, et ta oleks nende kolme aasta jooksul ühelgi koosolekul häält tõstnud. Ka siis, kui mõned teised osalejad, sealhulgas ma ise, on oma emotsionaalselt esitatud seisukohtadega parajalt pingeid kruvinud.
Enamasti saavad kõik Raivole esitatud tööalased küsimused varem või hiljem kiretult ammendava vastuse. Mis tähendab, et tegemist on usaldusväärse professionaaliga. Oleme nüüd Raivoga koostöös kavandamas nii pretensioonikuselt kui ka mahult vahest suurematki projekti kui eelmainitud Metro Plaza – see peaks kõnelema enda eest.
Mille üle me ikka kõige rohkem vaidlema kipume, on igipõline vormi ja sisu küsimus – vist nagu igale arhitektile meeldib ka Raivole kohe algul ikka fassaadide ilmekusele rõhku panna, samas kui arendaja pühendub esmalt ruumiprogrammi kõige funktsionaalsemale paikaloksutamisele. Aga keegi on kusagil öelnud, et koostöös peitub jõud. Igatahes on leidnud tõendamist, et kunsti ja ratsionaalsust on siiski võimalik tulemuslikult ühendada.
Raivo on noore mehena juba täna end mõne oma projektiga jäädvustanud vähemalt Eesti, aga võib-olla ka maailma arhitektiuuriajalukku. Samas ma usun ja loodan, et vägevamad asjad on tal (ja meil) alles ees. Igatahes mulle oleks suureks auks koos arhitekt Kotoviga mõni järjekordne värvikas projekt ellu kutsuda.
Sulo Nigul, ASi Metro Capital Management juhatuse liige
Siht varakult silme ees
Töökus ja sihikindlus on Raivot karastanud ja tugevaks teinud. Tal oli juba varakult selge, kelleks ta tahab saada. Selle nimel töö tegemist ja pingutamist oli märgata juba kooli kunstiringis. Raivo oli andekas õpilane, kelle võimed avaldusid nii matemaatikas kui ka joonestamises. Õpetajana olin juba kooli ajal veendunud, et Raivost saab edukas arhitekt.
Minu mälestused ja kokkupuuted Raivoga on siiani säilinud. Jälgin tema töid ja tegemisi suurima tähelepanuga ning tunnen rõõmu tema edusammude ja kordaminekute üle. Kool võib ainult uhkust tunda sellise vilistlase üle.
Soovin Raivole jõudu ja jaksu oma unistuste teostamisel. Energiat on sel mehel niigi. Ma ei ole kohanud töökamat ja töösse andunumat inimest kui on seda Raivo. Just tema kohta sobib mõttetera: läbi raskuste tähtede poole. Lõpetuseks pean mainima, et oli väga meeldiv õpetada andekat, heasüdamlikku ja tõsise ellusuhtumisega poissi.
Rein Grünbach, Viljandi C. R. Jakobsoni kooli kunstiõpetaja
Juhtumisi elust enesest
Kord sattusime Kotovi ja Stööriga Soome Turu linna näitust üles panema. Kahjuks kukkus galerist jooma ja kadus ära, unustades meid päevarahadega kostitada. Tegime algatuseks tühjaks galerii hoiupõrsa, kuhu koguti kohviraha ja ostsime müntide eest kõige odavama vorstipitsa. Kuna galeriis olid kõlarid ja pleier, tegime paljundusmasinal plakatid: Täna õhtul Viro disco, sissepääs 5 marka. Ootasime õhtu otsa, kedagi ei tulnud. Järgmisel päeval läksime Priit Pärna õpilaste lõpetamisele, seal selgus, et Soomes on kombeks, et igaüks võtab oma söögi ise kaasa.
Kotov on arhitektina põhimõttekindel, teda huvitab sisu ja plaani toimimine ning häirivad dekoratsioonid ja kaunistused. Ta keeldub neid joonistamast öeldes, et ei oska. Nii nagu naisi võtavad põlvist nõrgaks tuntud filminäitlejad, sulab Kotov iga kord, kui näeb konsooli.
Kord aastaid tagasi oli Kotov uppunud töösse ja olime Hannes Praksiga tema tervise pärast mures. Ütlesime Kotovile, et viime ta õhtul koju, ärgu jalavaeva ette võtku. Niipea, kui autouks oli sulgunud, võtsime vahetult enne südaööd suuna Haapsalu peale, sest Hiiumaa praam oli kõige varasem. Teadsime, et ainult saarel ei saa ta tagasi töölaua taha klammerduda. Samal päeval jõudsime veel Saaremaale ja isegi Kõinastu laiule, kus Kotov pahatahtmatult murdis suure kadaka.
Kui olime juba natuke tuntust kogunud ja mõne spaa projekteerimisel kaasa löönud, tuli meie juurde Pihkva Oblastikomitee saadik Rõbkin ja ütles „Teate poisid, meil on mitu pioneerilaagrit ja käestlastud ujulad, aidake neist spaad teha, Venemaa januneb Eesti moodi veekeskuste järele!“. Sõitsime Kotovi ja Stööriga ühel hommikul Pihkvasse, mõeldes õhtul tagasi tulla. Kohapeal selgus, et esimene päev on mõeldud selleks, et meid tervitada. Teise päeva pealelõunal, kui olime varemetes pioneerilaagrid üle vaadanud, kutsuti meid Rõbkini sekretäri sünnipäeva pidama. Õnnetuseks selgus, et Kotovil olid samaks õhtuks taskus teatripiletid ja ta tiris meid küünarnukist hoides algavalt banketilt minema Tallinnasse. Kotov jäi teatrisse veerand tundi hiljaks.
Kotov on vahel äärmiselt napisõnaline. Käisime Saksamaal ekskursioonil ja Kotov pidi tutvustama oma suure lemmiku Rem Koolhaasi tööd Zollvereinis. Kõik kogunesid tema ümber, ent Kotov märkis vaid: „Näete, siin see on!“ Kuna Kotovi arvates oli tegu lummava teosega, siis ei vajanud see enam kommentaare.
Talle on omane panna projektile pauk pärast seda, kui ta ise on selle kallal nädalaid tegelenud. Siis viimasel hetkel, kui käsil on lahenduste vormistamine, lööb Kotovil säde põlema ja ta korraldab koosoleku, mille käigus teatab, et tegi revolutsiooni ja senine idee pole uue kõrval tuhkagi väärt. Sageli on tal õigus.
Andrus Kõresaar, KOKO arhitektide juht