Fredi-Armand Tomps

 Fredi-Armand Tomps sündis 1928. aastal Virumaal.Ta õppis Kohala 6-klassilises algkoolis, seejärel jätkas haridusteed Rakvere 1. Keskkoolis. 1947. aastal astus ta Tallinna Polütehnilisse Instituuti arhitektuuri erialale. Pärast lõpetamist sai ta töökoha kultuuriministeeriumis (1953), mille alla oli koondatud kapitaalehituse peavalitsus ning kus Fredi Tompsi esimesi tööülesandeid oli korraldada lauluväljaku ning sõjas hävinud Pärnu Endla ja Tartu Vanemuise teatri projektide tellimine.

Edasi kutsuti noor Tomps vabaõhumuuseumi rajamise juurde arhitektiks ja ehitus- ning restaureerimistööde juhiks. Arhitektide liit oli loonud maa-arhitektuuri sektsiooni, mille eesmärkide hulka kuulus muu hulgas ettepanek viia vabaõhumuuseumi organiseerimise küsimus ENSV kultuuriministeeriumisse. Seal algasidki 1956. aastal konkreetsed muuseumi ettevalmistustööd ja selle organiseerivaks põhijõuks sai arhitekt Fredi Tomps. Koos ajaloolase Olimpi Korzjukoviga said nad ülesande koostada ministrite nõukogu määruse projekt Eesti Riikliku Vabaõhumuuseumi asutamise kohta. Asukohaks valiti Rocca al Mares asunud endise Liberty suvemõisa ala. Vabaõhumuuseumi loomist alustati 1957. aasta mais.

1959. aastal asus Tomps tööle vabaõhumuuseumi. Tompsi ülesanne vanemarhitektina oli muuseumi ekspositsiooni detailplaneeringu täpsustamine looduses ning vanade hoonete toomise ja restaureerimise metoodika praktiline väljatöötamine kuni muuseumi avamiseni 1964. aastal. Tõsi, kaks viimast aastat töötas ta kohakaasluse alusel, sest oli kutsutud Eesti Riikliku Ehituskomitee Teadusliku Restaureerimise Töökoja peaarhitektiks (1962). Vabaõhumuuseumist sai nõukogude ajal ainus sedavõrd laiaulatuslikult ja põhjalikult rahvakultuuri tutvustav muuseum.

Teadusliku Restaureerimise Töökoda (TRT) moodustati Eestis 1950. aastal arhitektuuri- ja ehituskomitee koosseisus. See oli spetsiaalne ajaloolise arhitektuuri riiklik hooldusorganisatsioon, kuhu koondus kunsti- ja arhitektuuriajaloolaste ning restaureerijate eliit. Tagasihoidlikust töökojast sai kogu vabariiki hõlmav ja rahvusvaheliselt tunnustatud süsteem, mille eesmärk oli sõjapurustuste seast välja valida ehitised, mis väärisid säilitamist ja olid veel restaureeritavad. Kui Fredi Tomps asus selle asutuse peaarhitekti ametikohale, oli käimas „Eesti arhitektuuri ajaloo“ I köite koostamine. Selle ilmumiseni oli jäänud kaks aastat.

Samal ajal käis ka Tallinna vanalinna ettevalmistamine kaitsetsooniks. Toetudes arhitekt Rein Zobeli ja kunstiajaloolase Helmi Üpruse teaduslikele põhjendustele, võeti 1966. aastal Tallinna vanalinn muinsuskaitsealana riikliku kaitse alla. Moodustatud kaitsetsoon oli NSV Liidus esimene omataoline ja üks varasemaid kogu maailmas.

Fredi Tomps pakkus välja idee moodustada Tallinna eeskujul kaitsetsoon ka teistes Eesti ajaloolistes linnades. Tomps rõhutas, et kui määratakse kaitsetsoon, siis saab muinsuskaitse õiguse kontrollida vanalinna ehituste lahendusi. Nii moodustati kaitsetsoon mitmes Eesti linnas: Tartus, Viljandis, Haapsalus, Pärnus, Paides, Rakveres, Kuressaares ja Võrus.

1960. aastate lõpus kasvas restaureerimistööde maht sedavõrd, et TRT direktor tegi ettepaneku moodustada senise Teadusliku Restaureerimise Töökoja baasil Vabariiklik Restaureerimise Valitsus (VRV). Aasta oli siis 1968. Samal ajal tegi ehituskomitee Fredi Tompsile ettepaneku hakata muinsuskaitse peainspektoriks. Tomps nõustus astuma ametisse tingimusel, et saab luua arhitektuurimälestiste kaitse inspektsiooni, et praktiline restaureerimine leviks üle Eesti. 1969. aastal antigi välja vastav määrus, mis pani aluse Vabariiklikule Arhitektuurimälestiste Kaitse Inspektsioonile. Selle tulemusel tekkis kaks muinsuskaitseasutust: mälestiste kaitset kontrolliv riiklik inspektsioon ja restaureerimisvalitsus.

Pärast inspektsiooni loomist hakkas Tomps ellu viima ideed, et viia Eestis restaureerimine üle ka teistesse Eesti piirkondadesse ja luua sinna oma osakonnad. Samm-sammult loodi mitmesse paika restaureerimisosakonnad, mis komplekteeriti parimate oskustega meistritest. Restaureerimisvalitsuse filiaalid asutati Kuressaares, Narvas, Tartus, Pärnus, Haapsalus, Põltsamaal ja Rakveres. 1984. aastaks oli restaureerimisüksuste arv kasvanud juba 22-ni. Arhitektuurimälestiste kaitsenimekiri aga kasvas 314 objektilt 597-le.

1970. aastatel tõusis päevakorda Lahemaa rahvuspargi loomine. Tomps nägi siin võimalust uuel teemal särama lüüa: tänu Lahemaa rahvuspargile avanes võimalus võtta vaatluse alla kogu Eesti säilinud mõisaarhitektuur. Aastatel 1973–1980 koostati 96 mõisa hoonestuse ajalooline õiend ja aastatel 1976–1980 inventeeriti 1100 kõige paremini säilinud mõisasüdant ning võeti riikliku kaitse alla 200 mõisakeskust. Ehitustegevust rahvuspargi mõisates juhtisid kogenud restauraatorid, kes koostasid igale mõisale restaureerimiskavandi.

Fredi Tomps moodustas EKE Projekti juurde grupi, kes hakkas arhitekt Anu Kotli juhtimisel inventeerima Lahemaa rahvuspargi talusid. Tomps ise tegutses Altja külas, uuris selle kandi ehituspärandit ja ehitas vanadele vundamentidele üles mitmed hooned. Esimestena ehitas ta külakiige ja kõrtsi ning sedasi naasis Altjale elu.1972. aastal võrgukuuride taastamine otse mereranda oli ettevõtmine, mis murdis läbi raudsest eesriidest. See oli rahvale suur sündmus, sest seni oli mererand olnud okastraadiga piiratud NSV Liidu piiritsoon.

Umbes samal ajal alustati Tallinna vanalinna kaitsetsooni kuuluvate hoonete ja ehitiste senisest palju põhjalikumat inventariseerimist ning kõikvõimalike andmete kogumist. Tallinnasse kavandatud purjeregatt ja eesmärk viia Tallinna vanalinn rahvusvahelise tähtsusega kultuurimälestiste sekka suurendasid tohutult muinsuskaitsjate töömahtu. Seetõttu tegi Fredi Tomps ettepaneku moodustada Kultuurimälestiste Riiklik Projekteerimise Instituut, mis asutati 1978. aastal ja mida hakkas juhtima suurte kogemustega Heino Uuetalu. Sellega oli Eesti ajaloolise arhitektuuri kaitse korraldus saavutanud eesmärgi luua autoriteetne baas arhitektuuriajaloo uurimiseks ja hoonete restaureerimiseks. Inspektsiooni ülesanne oli maapiirkondades ajaloolise arhitektuuri (talu- ja mõisaehituste) inventariseerimine ja kaitse alla võtmine. Eesmärk oli veelgi täiendada kehtivat arhitektuurimälestiste nimekirja ning arendada ehituslikku restaureerimist riigi tähtsamates ajaloolistes keskustes.

Fredi Tompsi loominguline pagas on muljetavaldav. Ta on osalenud 14 mõisale elu tagasiandmises, kus hooneid on kokku üle 100. Ta on koostanud Rakvere vanalinna regenereerimise ja ordulinnuse vabaõhuteatriks rekonstrueerimise kava, tema projekti järgi on uuele funktsioonile kohandatud Kuressaare, Rakvere ja Adavere tuulikud, ta on rekonstrueerinud mitu rahvamaja, kavandanud Eisma kaluriküla paadisadama, Võru-Kubija laululava, Viru-Nigula kirikla ja Rakvere kiriku pastoraadi.

Fredi Tomps on osalenud mitmetel konkurssidel ja pälvinud auhinnalisi kohti. Tema sulest on valminud mitmed artiklid ajakirjadele ja ajalehtedele. Ta on olnud initsiaator ja koostaja filmidele „Exegi Monumentum“ (A. Sööt, H. Runnel), „ICOMOS Eestis“ (A. Razumov) ja telesarjale „Ajakangas“ (K. Hiir, T. Velliste, T. Kirss). Aastal 1985 korraldas ta Tallinnas ICOMOSi (UNESCO juures asuv Rahvusvaheline Kinnismälestiste Nõukogu) rahvusvahelise sümpoosioni teemal „Arhitektuurimälestiste kaitse ja tänapäevane kasutamine“ ning aastal 1990 Balti vabariikide ühisseminari teemal „Ajalooliste linnade regenereerimine“. Tomps on kaasautor graafik O. Soansi graafiliste lehtede loomisel „Eesti maa-arhitektuur“ (1979) ning „Poolteist sajandit arhitektuurimälestiste restaureerimisest Eestis“ (1985). Ta on kaasa löönud Eesti Vabadussõjas langenute mälestusmonumentide taastamisel Rägaveres 1989. aastal.

Nõmme Lunastaja Kiriku taastamise eest Tallinnas pälvis ta 2009. aastal Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali restaureerimispreemia.

Fredi Tomps pälvis 2018. aastal Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali elutööpreemia.

2019. aastal pälvis Tomps Valgetähe III klassi teenetemärgi.

 Valik töid:

• C. R. Jakobsoni büstmonumendi tööprojekt Tormas (1956, valmis 1957 koostöös skulptor R. Haavamägiga);
• Kuressaare tuuliku restaureerimise ja kohvikuks kohandamise tööprojekt (1969–1970, valmis 1972, kaasautor sisearhitekt A. Maasik);
• Rahkla vesiveski Lääne-Virumaal tööprojekt (1970, valmis 1972);
• Rakvere Vallimäe veski restaureerimise ja klubiks kohandamise tööprojekt (1972, valmis 1974, koostöös sisearhitekt E. Reiteliga);
• Uustalu talu-muuseumi rajamisprojekt Lahemaa rahvuspargis Altja külas (1973, valmis 1975, kaasautor arhitekt J. Sedmann);
• Altja küla kõrtsihoone rekonstrueerimisprojekt (1974, valmis 1975);
• Altja rannaküla võrgukuuride restaureerimisprojekt (1974, valmis 1975);
• Rakvere vanalinna regenereerimise kontseptsioon (1975, kaasautor ajaloolane O. Kirss);
• Rakvere linnuse varemete konserveerimise ja vabaõhukontserdiväljakuks kohandamise projekt (1978–1985, kaasautor ajaloolane J. Kaljundi);
• Välgi talu hoonete rekonstrueerimisprojekt Otepääl (1979, valmis 1982);
• Rägavere mõisa peahoone restaureerimise ja kasutamise kontseptsioon (1979, valmis 1985, kaasautor L. Pärtelpoeg);
• Sagadi mõisa keskuse hoonestuse restaureerimise ja Eesti Metsandusmuuseumiks kohandamise tööprojekt (12 hoonet) (1979–1991, kaasautor L. Pärtelpoeg);
• Lääne-Virumaal Uhtna mõisa tõllakuuri rekonstrueerimisprojekt ja kohandamine kaupluseks (1980, valmis 1983);
• Põlvamaal Karilatsi küla-muuseumi rajamisprojekt (1982, kaasautor etnograaf H. Ernesaks);
• Lääne-Virumaal Päide vesiveski rekonstrueerimise ja puhkebaasiks kohandamise projekt (1981–1982);
• Pädaste mõisa hoonestuse restaureerimise ja puhkebaasiks kohandamise projektettepanek (1982, kaasautor sisearhitekt K. Roosi);
• Adavere tuuliku restaureerimise ja restoraniks kohandamise tööprojekt (1987, valmis 1988, kaasautorid arhitekt H. Adrikorn ja sisearhitekt K. Roosi).

Eesti Arhitektide Liidu liikmeks astus Fredi Tomps 1964. aastal.

Fredi Tomps oli tõeline härrasmees läbi kogu pika elu, täis eluenergiat ja suurt pühendumist.

Fredi Tompsi ärasaatmine toimub 11. septembril 2026 kell 14.00 Rakvere Kolmainu kirikust.

https://www.sirp.ee/fredi-armand-tomps-muinsusmusikaalne-arhitekt/

Foto: Reio Avaste, 2006